Juubelipost! 30. mõttevälgatus siin blogis!
Käes on Jõuluaeg ...
Söö loom, siis karv läigib! Kuramus, jälle on see aeg, kus tuleb nii palju süüa, et searasv kõrvust välja voolab. Vorstid, kapsas, sült, koogid, piprakäkid, mandaholism ja liha, liha, liha. Nii palju tuleb ülevalt sööki peale, et viis korda ööpäevas sital käia pole ka ilma kõhulahtisuseta probleem. Varsti hakkab urruauk valutama nagu algajal pederastil.
Mitte, et mulle süüa ei meeldiks. Meeldib, väga meeldib. Aga kõht raisk on kogu aeg nii täis, et erinevad jõujoogid ei hakka enam latva. Eile õhtul luristasin segamini porterit, laagrit ja viskit. Ainult uniseks tegi lõpuks. Täna pole mingitki tunnet, et eile eri asju segamini joonud oleks. Kas me selliseid jõule tahtsimegi?!?
Laupäeval tuleb siis klubiüritus. Me moodustasime klubi filiaali juba kaks aastat tagasi, aga ühtegi koosolekut pole suutnud siiamaani pidada. See laupäev siis üritame esimesega maha saada. Asi toimub vanas stammkneipes. Pole sinna juba teab mis ajast sattunud. Häbi on. Aga nüüd siis vähemalt suurema meestepundiga ja põhjalikult.
Pühapäeval hakkan vaaritama. Vaaritan kohe kaks päeva jutti. Et keegi jumala pärast jõululaupäeval ennast üle söömata ei jätaks. Üritan kohe ühe raksuga lähema suguseltsi koos järeltulijatega surnuks sööta. Abiks võtan veel igatsugu imelikke likööre ja värke. Peldikusse mahub hea tahtmisega kaks inimest oksendama, vanni äärde majutab kolm nägu, ülejäänud peavad akendega leppima. Ja pärast sööme kõik rõõmsalt edasi. Nagu vanad roomlased.
salve!
kolmapäev, 19. detsember 2007
laupäev, 1. detsember 2007
Elu läbi roosade prillide
Oli siis sünnipäeva afterparty. Vanad ja paksud jõid jälle viskit kultuurselt :) Ja arutasid maailma asju. Nii nagu nad on. Ilma ilustamata. Sõjad toimuvad elulistel põhjustel à la kuidas sattus meie nafta teie liiva alla, raisk. Lapsed ongi õelad ja pahatahtlikud. Omen on päriseluga võrreldes südamlik lustilugu from Sojuzmultfilm. Ja kõiges on süüdi juudid. Meenutage kasvõi USA eraisiku tulumaksu. Sõnaga vaatasime maailma asju luubiga.
Ja siis kõrvalt selle sõna otseses mõttes karjub naisterahvas hüsteeriliselt: "ole vait, ma ei taha sellest kuulda!" (hetkel käis jutt tänapäeva lastest). Järgminegi päev veel kurjustati, et meil pidi tore ja lõbus õhtu olema, aga teie rääkisite selliseid nõmedusi!
Püha tissenikkuv juudijumala poeg - elu ongi nõme! Eriti globaalses plaanis. SPKK (sitt päev, kellele kurdad?!?). Saa üle! Meie ülesanne siin elus ongi lutsutava üldplaani taustal enda jaoks midagi head ja toredat luua. See aga ei tähenda seda, et me peaksime selle lutsutava üldplaani suhtes silmi kramplikult kinni hoidma, elik seda läbi roosade prillide jõllitama ja tobedalt naeratama. Naeratamiseks on põhjust siis kui sa saad öelda, et nää - vot selle konkreetse miniatuurse minu enda eluga seonduva killukese maailma olen mina niimoodi paremaks teinud nüüd. Ning sellise pisikese saavutuse taustal paistab suur kuri maailm ilusam. Ja naeratus on aus.
Ma tean millest räägin, olen üritanud maailma eest peitu minna. Küll mitte roosade prillide taha (iseloom ei võimalda), vaid teiste käepäraste vahenditega. Ei ole toimiv lahendus. Sirge selg, kindel meel ja rasvane hundirind toimivad paremini. Selg muidugi murtakse, meel nüristub ja rind sisaldab ebatervislikult palju haavleid, aga inimese tunne on vähemalt.
Ja siis kõrvalt selle sõna otseses mõttes karjub naisterahvas hüsteeriliselt: "ole vait, ma ei taha sellest kuulda!" (hetkel käis jutt tänapäeva lastest). Järgminegi päev veel kurjustati, et meil pidi tore ja lõbus õhtu olema, aga teie rääkisite selliseid nõmedusi!
Püha tissenikkuv juudijumala poeg - elu ongi nõme! Eriti globaalses plaanis. SPKK (sitt päev, kellele kurdad?!?). Saa üle! Meie ülesanne siin elus ongi lutsutava üldplaani taustal enda jaoks midagi head ja toredat luua. See aga ei tähenda seda, et me peaksime selle lutsutava üldplaani suhtes silmi kramplikult kinni hoidma, elik seda läbi roosade prillide jõllitama ja tobedalt naeratama. Naeratamiseks on põhjust siis kui sa saad öelda, et nää - vot selle konkreetse miniatuurse minu enda eluga seonduva killukese maailma olen mina niimoodi paremaks teinud nüüd. Ning sellise pisikese saavutuse taustal paistab suur kuri maailm ilusam. Ja naeratus on aus.
Ma tean millest räägin, olen üritanud maailma eest peitu minna. Küll mitte roosade prillide taha (iseloom ei võimalda), vaid teiste käepäraste vahenditega. Ei ole toimiv lahendus. Sirge selg, kindel meel ja rasvane hundirind toimivad paremini. Selg muidugi murtakse, meel nüristub ja rind sisaldab ebatervislikult palju haavleid, aga inimese tunne on vähemalt.
neljapäev, 22. november 2007
Naisvärdjad vol. 2
Inspired by Esmamulje ongi petlik
Kõik on kohanud mehi, kes on sead. Või siis nende kohta vähemalt Cosmopolitanist lugenud.
Muidugi, me oleme joodikud, me oleme vägivaldsed, me kepime kõike millel on olemas tissid ja aktiivne vereringlus. Me oleme üdini halvad. Kas pole nii?
Stiilinäide 1
Mees abiellub naisega. Neile sünnib imearmas tütreke. Pereelu ei suju nii nagu loodetud ja nad lähevad lahku. Mees on masenduses ja kolib ära teise linna. Pisitütar jääb ema juurde. Ema leiab endale uue meesisendi. Too last ei taha. Ema ilmub Mehe ukse taha ja annab talle lapse üle: "Sinu oma, kasvata." Mees kasvatabki. Pisikeses üürikorteris. Vesi ja muud mugavused õues. Vahetustega töö. Vanad sõjaväekaaslased aitavad last hoida.
Mööduvad kuud. Ema ei saa uue meesisendiga enam hästi läbi, lähevad lahku. Ema tuleb Mehe ukse taha ja nõuab lapse tagasi. Tema on ju ikkagi lapse ema.
Mööduvad kuud. Ema leiab järjekordse meesisendi. Kes järjekordselt last ei taha. Järjekordselt ilmub ta Mehe ukse taha. "Sinu oma, kasvata."
Mees kasvatabki. Nüüd juba pisikeses üürikorteris kus vesi ja muud mugavused on toas. Töökoht on ka parem, kaheksast viieni, mõistliku palgaga. Lapsele leiab lasteaiakoha. Jõuab isegi trennis käia vahest. Nädalavahetustel kui Mehe ema külla tuleb, saab vahest isegi sõpradega väljas õlut juua ja juttu ajada. Lapse ema on järjekordsest meesisendist lahku läinud ja jõudnud oma lastki tagasi küsimas käia. Mees enam ei anna. Tema oma, kasvatab. Kuigi raske on.
Jube siga ikkagi, ei anna emale last tagasi.
Stiilinäide 2
Mees kohtub naisega. Meeldivad teineteisele. Mees elab küll oma emaga koos, aga naine kolib ikkagi tema juurde, niikuinii mehel varsti plaanis välismaale tööle minna ja oma elamine soetada. Küll kõik sujuma hakkab. Naine jääb igaks juhuks rasedaks ka.
Piiritagused tööplaanid ei suju ja pealegi tahaks ju perele lähemal olla, eriti veel kui järelkasvu oodata on. Naisele mees enam ei meeldi. Kitsa pinna peal koos ämmaga elada, teenistus pole ka nagu suurem asi, kes sellist ikka tahab. Naine kolib oma vanemate juurde tagasi.
Laps tuleb ilmale. Mees ostab lapsele riideid, käru ja kõike muud mida vaja. Tahab lapse eest hoolitseda, kasvatada, toetada. Ennekõike aga oma last näha. Naine on kade ja ei taha näidata. Asi sujub samas vaimus. Mees maksab raha, kui naisel tuju on, siis kuu-paari tagant isegi möödaminnes kärust näidatakse last. Külla tulla ei lubata.
Mees on tubli. Ei kurda. Kui siis vahest harva lähematele sõpradele räägib, et kangesti tahaks oma poega näha tihemini. Otsib endale mõistliku palgaga töö. Töö on küll raskem kui eelmine, aga võimaldab lapse eest hoolt kanda, nii et endal kitsas kätte ei tule. Last näeb ikka umbes korra kuus. Poiss on juba aastane.
On ülbe, tahab oma last näha siis kui temal tuju tuleb! Hoolimata sellest, et linna peal räägitakse, et laps teps mitte tema oma ei ole.
Stiilinäited järgmised
Mees kohtub naisega, kellel on laps. Nad kolivad kokku ja mees hakkab last nagu enda oma kasvatama. Kõik on õnnelikud. Minu tutvusringkonnast kargab korraga viis sellist juhtumit pähe. Kui oma alkoholist pehmenenud ajudes rohkem sobraksin, leiaksin näiteid tõenäoliselt veel.
Tõprad, tulevad teiste meeste lapsi kasvatama, kui noil parajasti just mõned aastad aega pole olenud perega suhelda!
Normaalsed kolmekümne ümber meesterahvad teevad päriselt ka nii?!? Ausalt?
Kõik mehed kellest siin juttu on olnud, on tublid tööinimesed, korralikud pereinimesed, erilist viinaviga ka küljes ei ole (karsklane pole keegi), truud sõbrad - head ja toredad inimesed.
Kõik nad on vanuses 30 +/- 5 aastat. Nooremast peast on nad palju mööda ilma ringi möllanud: naisi keppinud, joonud, mänginud, jamasid korraldanud, nii enda kui teiste südameid murdnud. Nüüd aga täiskasvanuks saanud ja normaalset elu elama hakanud.
Sellised ongi tegelikult tublid eesti mehed. Naised, te peate nad lihtsalt õigel hetkel üles leidma. Kui liiga vara kohtute, saab teist üks verstapost nende küpsemise teel. Kui hiljaks jääte, on juba hilja. Siis tuleb teil nende keskeakriis ära oodata ja head välimust hoida.
Kõik on kohanud mehi, kes on sead. Või siis nende kohta vähemalt Cosmopolitanist lugenud.
Muidugi, me oleme joodikud, me oleme vägivaldsed, me kepime kõike millel on olemas tissid ja aktiivne vereringlus. Me oleme üdini halvad. Kas pole nii?
Stiilinäide 1
Mees abiellub naisega. Neile sünnib imearmas tütreke. Pereelu ei suju nii nagu loodetud ja nad lähevad lahku. Mees on masenduses ja kolib ära teise linna. Pisitütar jääb ema juurde. Ema leiab endale uue meesisendi. Too last ei taha. Ema ilmub Mehe ukse taha ja annab talle lapse üle: "Sinu oma, kasvata." Mees kasvatabki. Pisikeses üürikorteris. Vesi ja muud mugavused õues. Vahetustega töö. Vanad sõjaväekaaslased aitavad last hoida.
Mööduvad kuud. Ema ei saa uue meesisendiga enam hästi läbi, lähevad lahku. Ema tuleb Mehe ukse taha ja nõuab lapse tagasi. Tema on ju ikkagi lapse ema.
Mööduvad kuud. Ema leiab järjekordse meesisendi. Kes järjekordselt last ei taha. Järjekordselt ilmub ta Mehe ukse taha. "Sinu oma, kasvata."
Mees kasvatabki. Nüüd juba pisikeses üürikorteris kus vesi ja muud mugavused on toas. Töökoht on ka parem, kaheksast viieni, mõistliku palgaga. Lapsele leiab lasteaiakoha. Jõuab isegi trennis käia vahest. Nädalavahetustel kui Mehe ema külla tuleb, saab vahest isegi sõpradega väljas õlut juua ja juttu ajada. Lapse ema on järjekordsest meesisendist lahku läinud ja jõudnud oma lastki tagasi küsimas käia. Mees enam ei anna. Tema oma, kasvatab. Kuigi raske on.
Jube siga ikkagi, ei anna emale last tagasi.
Stiilinäide 2
Mees kohtub naisega. Meeldivad teineteisele. Mees elab küll oma emaga koos, aga naine kolib ikkagi tema juurde, niikuinii mehel varsti plaanis välismaale tööle minna ja oma elamine soetada. Küll kõik sujuma hakkab. Naine jääb igaks juhuks rasedaks ka.
Piiritagused tööplaanid ei suju ja pealegi tahaks ju perele lähemal olla, eriti veel kui järelkasvu oodata on. Naisele mees enam ei meeldi. Kitsa pinna peal koos ämmaga elada, teenistus pole ka nagu suurem asi, kes sellist ikka tahab. Naine kolib oma vanemate juurde tagasi.
Laps tuleb ilmale. Mees ostab lapsele riideid, käru ja kõike muud mida vaja. Tahab lapse eest hoolitseda, kasvatada, toetada. Ennekõike aga oma last näha. Naine on kade ja ei taha näidata. Asi sujub samas vaimus. Mees maksab raha, kui naisel tuju on, siis kuu-paari tagant isegi möödaminnes kärust näidatakse last. Külla tulla ei lubata.
Mees on tubli. Ei kurda. Kui siis vahest harva lähematele sõpradele räägib, et kangesti tahaks oma poega näha tihemini. Otsib endale mõistliku palgaga töö. Töö on küll raskem kui eelmine, aga võimaldab lapse eest hoolt kanda, nii et endal kitsas kätte ei tule. Last näeb ikka umbes korra kuus. Poiss on juba aastane.
On ülbe, tahab oma last näha siis kui temal tuju tuleb! Hoolimata sellest, et linna peal räägitakse, et laps teps mitte tema oma ei ole.
Stiilinäited järgmised
Mees kohtub naisega, kellel on laps. Nad kolivad kokku ja mees hakkab last nagu enda oma kasvatama. Kõik on õnnelikud. Minu tutvusringkonnast kargab korraga viis sellist juhtumit pähe. Kui oma alkoholist pehmenenud ajudes rohkem sobraksin, leiaksin näiteid tõenäoliselt veel.
Tõprad, tulevad teiste meeste lapsi kasvatama, kui noil parajasti just mõned aastad aega pole olenud perega suhelda!
Normaalsed kolmekümne ümber meesterahvad teevad päriselt ka nii?!? Ausalt?
Kõik mehed kellest siin juttu on olnud, on tublid tööinimesed, korralikud pereinimesed, erilist viinaviga ka küljes ei ole (karsklane pole keegi), truud sõbrad - head ja toredad inimesed.
Kõik nad on vanuses 30 +/- 5 aastat. Nooremast peast on nad palju mööda ilma ringi möllanud: naisi keppinud, joonud, mänginud, jamasid korraldanud, nii enda kui teiste südameid murdnud. Nüüd aga täiskasvanuks saanud ja normaalset elu elama hakanud.
Sellised ongi tegelikult tublid eesti mehed. Naised, te peate nad lihtsalt õigel hetkel üles leidma. Kui liiga vara kohtute, saab teist üks verstapost nende küpsemise teel. Kui hiljaks jääte, on juba hilja. Siis tuleb teil nende keskeakriis ära oodata ja head välimust hoida.
November
Oh november, november, kuidas ma sind jumaldan!
Novembris on sündinud enamus toredaid inimesi, keda ma oma headeks sõpradeks pean. Mina ise kaasaarvatud. Seoses sünnipäevaga ei saa isegi oma naine pahaks panna, et inimene eksessiivselt joob.
Sünnipäev oli mul. Uhke oli. Inimestel oli külm, aga see on vähese viina viga nõrkade inimeste puhul. Minul oli soe. Mõnedel teistel ka. Mõned võtsid lõpuks isegi enamuse riideid seljast ära. Sõbrad olid lahked ja kinkisid palju viina. Nii palju, et võiks muretult jõuludeni juua ja otsa ei saaks (vist). Tore oli. Kahe aasta pärast teen veel toredama!
Õigus, enne sõpradega tähistamist oli mul ju töö juures ka tähistamine. Vot see oli ilus üritus. Alguses sõid kõik salatit ja värki ja naeratasid ja rääkisid meeldivat juttu. Siis läks enamus mõttetut rahvast minema ja me hakkasime meestega hoolega viina võtma. Oi kui tore oli. Kohalik võll tegi mulle isegi pudeli viina välja ja kolleegid kinkisid mulle kilose Jäägri ja pudeli veini. Mingist hetkest minu mälestused lõpevad. Algavad nad jälle sellega, et kuskil hilisemal õhtul ärkan ma oma töölaua taga klaviatuur näos telefonihelina peale, kus naine uurib, et kus ma olen. Järelikult üks ütlemata tore töine üritus.
Mingi aeg peaks jälle üks teenistusesisene tutvumisüritus tulema, kuna teenistus juba aastavanuseks saanud on. Karta on, et siis läheb ka käest ära ...
Jooge viina sõbrad, see annab sooja!
Novembris on sündinud enamus toredaid inimesi, keda ma oma headeks sõpradeks pean. Mina ise kaasaarvatud. Seoses sünnipäevaga ei saa isegi oma naine pahaks panna, et inimene eksessiivselt joob.
Sünnipäev oli mul. Uhke oli. Inimestel oli külm, aga see on vähese viina viga nõrkade inimeste puhul. Minul oli soe. Mõnedel teistel ka. Mõned võtsid lõpuks isegi enamuse riideid seljast ära. Sõbrad olid lahked ja kinkisid palju viina. Nii palju, et võiks muretult jõuludeni juua ja otsa ei saaks (vist). Tore oli. Kahe aasta pärast teen veel toredama!
Õigus, enne sõpradega tähistamist oli mul ju töö juures ka tähistamine. Vot see oli ilus üritus. Alguses sõid kõik salatit ja värki ja naeratasid ja rääkisid meeldivat juttu. Siis läks enamus mõttetut rahvast minema ja me hakkasime meestega hoolega viina võtma. Oi kui tore oli. Kohalik võll tegi mulle isegi pudeli viina välja ja kolleegid kinkisid mulle kilose Jäägri ja pudeli veini. Mingist hetkest minu mälestused lõpevad. Algavad nad jälle sellega, et kuskil hilisemal õhtul ärkan ma oma töölaua taga klaviatuur näos telefonihelina peale, kus naine uurib, et kus ma olen. Järelikult üks ütlemata tore töine üritus.
Mingi aeg peaks jälle üks teenistusesisene tutvumisüritus tulema, kuna teenistus juba aastavanuseks saanud on. Karta on, et siis läheb ka käest ära ...
Jooge viina sõbrad, see annab sooja!
reede, 19. oktoober 2007
Elust ja asjadest...
Elus on palju toredaid asju mida inimene ei tee, kuna ta tavaliselt ei tule selle peale, et seda teha. Näiteks õllekannust veini joomine. Või portveini (ma ei mõtle siin 777-t) joomine. Või siis oma kodulinnas sellisesse kohta minemine, kus sa veel kunagi oma elus käinud pole.
Ja elus on veel rohkem nõmedaid asju mida inimene tegma peab, kuigi tal oleks vaja hoopis muid asju teha samal ajal. Tööl olemine siis kui peaks tegelikult aitama Sõbral muret viinaklaasi uputada. Ehitusfirmadesse mailide saatmine, kust niikuinii mingit vastust tulemas ei ole kuna sinu objekt on lihtsalt liiga väike ja ei tasu plaani võtmist. Tööl boonuse välja rabelemina ajal mil peaksid hoopis õppuste käsku lõpuni kirjutama või kodus ajalugu ümber kirjutama.
Ja siis on veel asju mille tegemine on tüütu, aga mille tulem on lõppkokkuvõttes vägagi positiivne. Nagu näiteks kahest poolpidusest arvutist ühe paugupilli kokkumeisterdamine. Võtab ropult aega ja on surmigav, aga kaks pudelit veini, pool pudelit viskit ja kuuspakk õlut hiljem on noorsandil olemas oma arvuti, millega kannatab mängida. Ehk siis ma ei pea teda kunagi enam oma arvuti taha mängima laskma.
Aga selle Sõbra aitamise asjus tuleks küll midagi ette võtta kiiremas korras. Niigi süda tilgub verd, nähes kui valus tal sisemiselt on. Ja seda paljalt selle tõttu, et inimesed on tõelised värdjad.
Ja elus on veel rohkem nõmedaid asju mida inimene tegma peab, kuigi tal oleks vaja hoopis muid asju teha samal ajal. Tööl olemine siis kui peaks tegelikult aitama Sõbral muret viinaklaasi uputada. Ehitusfirmadesse mailide saatmine, kust niikuinii mingit vastust tulemas ei ole kuna sinu objekt on lihtsalt liiga väike ja ei tasu plaani võtmist. Tööl boonuse välja rabelemina ajal mil peaksid hoopis õppuste käsku lõpuni kirjutama või kodus ajalugu ümber kirjutama.
Ja siis on veel asju mille tegemine on tüütu, aga mille tulem on lõppkokkuvõttes vägagi positiivne. Nagu näiteks kahest poolpidusest arvutist ühe paugupilli kokkumeisterdamine. Võtab ropult aega ja on surmigav, aga kaks pudelit veini, pool pudelit viskit ja kuuspakk õlut hiljem on noorsandil olemas oma arvuti, millega kannatab mängida. Ehk siis ma ei pea teda kunagi enam oma arvuti taha mängima laskma.
Aga selle Sõbra aitamise asjus tuleks küll midagi ette võtta kiiremas korras. Niigi süda tilgub verd, nähes kui valus tal sisemiselt on. Ja seda paljalt selle tõttu, et inimesed on tõelised värdjad.
teisipäev, 2. oktoober 2007
Naisvärdjad
Eile kuulsin järjekordset kurba lugu elust enesest. Järjekordne naine on järjekordselt oma mehe äramineku takistamiseks järjekordse lapse saanud (rasedaks jäänud alles, kui nüüd täpne olla) ja ähvardab järjekordselt mehele last mitte näidata (mitte kunagi, never-ever, lähen või Austraaliasse peitu ära lapsega sinu eest, koer raisk). Miks te kõik hüüate - "ei või olla, jälle!"? Ja räägitakse, et naised on see targem ja hoolivam sugu. Türa, see on ikka eriliselt maniakaalne õelus kui iseenda tahtmise saavutamiseks keeratakse korraga nelja inimese elu perse. Te küsite - "kuidas nelja?". Lihtne: teineteist vihkavate vanemate laps ei saa kunagi õnnelik olema (1); mehele niikuinii kruvi hinge keeratud (2); ega mees lapse emal ka elu lihtsamaks tegema ei hakka selliste teenete eest (3); (nüüd te imestate, et kes see neljas siis olla võiks?) mehe uus naine, tema leidis inimese keda armastada ja siis see võeti temalt ära (laiemale publikule küll suht marginaalne mure, aga selle naise jaoks vb viimase aja elu ikaldus) (4).
Mina olen joodik, jätis ja inimkonna heidik, aga vot sellisteks alatusteks ma võimeline ei oleks. Mehed on üldse inimlikumad. Sarnases situatsioonis nad reeglina kukuvad jooma metsikult, kepivad mõnda aega valimatult mööda ilma ringi, muutuvad südames kalgimaks ja leiavad endale uue ja hullema (ise nad küll loodavad alati paremat leida). Ja pole vaja mulle seletama tulla, et see on nii ainult sellep et nad ei mõista ise lapsi saada. Krt viimasel ajal ma olen liiga palju näinud kuidas südametud naisvärdjad omaenda lastega manipuleerivad nagu need oleks mingid anonüümsed aktsiapaketid. Türa, nad hoolivad omaenda lihast ja verest vähem kui mina oma tühjast taarast! Maha tappa sellised ja põlema panna ja ainult mäktoonaldsis süüa anda!
Mina olen joodik, jätis ja inimkonna heidik, aga vot sellisteks alatusteks ma võimeline ei oleks. Mehed on üldse inimlikumad. Sarnases situatsioonis nad reeglina kukuvad jooma metsikult, kepivad mõnda aega valimatult mööda ilma ringi, muutuvad südames kalgimaks ja leiavad endale uue ja hullema (ise nad küll loodavad alati paremat leida). Ja pole vaja mulle seletama tulla, et see on nii ainult sellep et nad ei mõista ise lapsi saada. Krt viimasel ajal ma olen liiga palju näinud kuidas südametud naisvärdjad omaenda lastega manipuleerivad nagu need oleks mingid anonüümsed aktsiapaketid. Türa, nad hoolivad omaenda lihast ja verest vähem kui mina oma tühjast taarast! Maha tappa sellised ja põlema panna ja ainult mäktoonaldsis süüa anda!
Loomkatsed klubiliste seljas
Pardon my french, aga selle suitsetamiskeeluga on need kuradi tervisejüngritest europeded ikka liiale mis liiale läinud.
Käisime meie naiseõe pulma-aastapäeva tähistamas ööklubis. Kallid joogid ja purjus rahvas. Nagu alati. Aga kuna õhk ei olnudki häguseks suitsetatud, nägi kevadel remonditud ööklubi välja nagu Uku õllekas. Koristamata, kulunud, räpane. See selleks, hea kodune olla kui seda rahvamassi poleks.
Peale esimest kahte kallist jooki muutus suitsunälg nii suureks, et otsisime üles selle klaaskabiini, mida nad seal suitsetamisruumiks nimetavad. No nii 1,5x3 meetrit heal juhul ja lahke silmaga vaadates. Paras neljal-viiel inimesel olla ja suitsetada. Esimene sats sattuski nii, et ruumis oli viis inimest ja asi täiesti toimis. Hiljem kui samas putkas oli korraga 15+ korstent läks asi juba eluohtlikuks. Alates igast suunast sinu riideid sihtivatest suitsuotstest kuni miskise ennast ajutuks joonud jorsini, kes ennast õndsaliku irvega vastu kõiki kohalolevaid naisi nühkis. Ja ta värdjas ei teinud suitsugi vaid kiibitses seal niisama!
Aga häid lambaid mahub ühte lauta palju - me elasime terve ürituse üle ja saime ka elusate riietega tulema sealt. Värdjate europedede katse ausaid suitsetajaid autonoomse gaasikambriga ära tappa ei õnnestunud! Lutsutage oma hübriidajamiga automobiilide sumpsidest veeauru ja köhige verd raisad!
Käisime meie naiseõe pulma-aastapäeva tähistamas ööklubis. Kallid joogid ja purjus rahvas. Nagu alati. Aga kuna õhk ei olnudki häguseks suitsetatud, nägi kevadel remonditud ööklubi välja nagu Uku õllekas. Koristamata, kulunud, räpane. See selleks, hea kodune olla kui seda rahvamassi poleks.
Peale esimest kahte kallist jooki muutus suitsunälg nii suureks, et otsisime üles selle klaaskabiini, mida nad seal suitsetamisruumiks nimetavad. No nii 1,5x3 meetrit heal juhul ja lahke silmaga vaadates. Paras neljal-viiel inimesel olla ja suitsetada. Esimene sats sattuski nii, et ruumis oli viis inimest ja asi täiesti toimis. Hiljem kui samas putkas oli korraga 15+ korstent läks asi juba eluohtlikuks. Alates igast suunast sinu riideid sihtivatest suitsuotstest kuni miskise ennast ajutuks joonud jorsini, kes ennast õndsaliku irvega vastu kõiki kohalolevaid naisi nühkis. Ja ta värdjas ei teinud suitsugi vaid kiibitses seal niisama!
Aga häid lambaid mahub ühte lauta palju - me elasime terve ürituse üle ja saime ka elusate riietega tulema sealt. Värdjate europedede katse ausaid suitsetajaid autonoomse gaasikambriga ära tappa ei õnnestunud! Lutsutage oma hübriidajamiga automobiilide sumpsidest veeauru ja köhige verd raisad!
September
Jälle on kuu aega niimoodi mööda saanud, et pole jõudnud midagi kirja panna. Ma ju ometi käin tööl - aega peaks laialt käes olema. Mitte ei mõista aru.
Algas septembrikuu hästi. Kauaaegsemail ja parimal sõbral oli sünnipäev. Ei, mitte veel SEE sünnipäev. SEE ootab veel aastakese. Käisime vanalinna kõrtsus pralletamas. Olin Kolumbus Krisostoomuses enne ka käinud ühe seltsimehe soovitamise peale ja jube rahule jäänud. Head söögid, vanalinna kohta mõistlikud hinnad. Aga nüüd?!? Praed olid pisikesed ja maitsetud. Tükike sealiha ühe kartuli, kahe naeriviilu ja näpuotsatäie hapukapsaga muidugi eestlase jaoks prae mõõtu välja ei annagi, rohkem selline suupisteline eelroog. Õlle hinnad olid ka selliseks kujunenud suvega, et lausa rõõmupisar tahtis silmanurka pugeda kui sõber kinnitas, et tema maksab ikka kogu arve ise. Krt, 50 raha tavalises pubis, tavalise Saku Rocki eest välja käia pole just minu teema. Teenindus polnud ka enam see, mida kevadest mäletasin. Vanad teenindajad, kellest mul VÄGA meeldivad mälestused on, olid nähtavasti suve lõpu puhul lahti lastud. Asemele olid võetud noored näitsikud, kelle tööoskuste puudumist leevendati avara dekolteega :D Pidu tõmmati käima sellega, et esimesest tellimusest kallati üks õlle ettekandjaõpilase poolt sünnipäevalapse õele sülle. Ikka kohe täie rauaga sülle, ainult väga natuke läks sünnipäevalapse naise pükstele ka.
Kui püksid olid ilusti märjaks saadud, praenimelised suupisted ära söödud ja avastatud, et suitsetamas peabki VÄLJAS käima, läks asi lõpuks ikka natuke heaks ka. Söögile tellisime järele asju mis menüüs olid suupistete nime all. Hind oli küll jällegi kvaliteeti arvestades üle pingutatud, aga vähemalt olid kogused eeskujulikumad kui pearoogadel. Pika ootamise peale tulis lavale ka selle õhtu esineja - VLÜ. Väike eelarvamus mul neist oli. Et teevad sellist prostat meremehesülti - mis mulle ju iseenesest meeldib :D Aga see mis sealt tuli ületas ootused mitmekordselt. Lood olid hoogsad ja kaasakiskuvad, enamasti ka tuttavad. Ja trummar oli neil lausa fenomenaalne. Ma pole ennem näinud ühtegi muusikut, kes oma tegevust niimoodi täiel rinnal naudiks. Nii et lõpptulemusena sai ikkagi meeldiva emotsiooni sellest üritusest. Pärast hakkasime sünnipäevalapse juures viskit mekkima ja siis läks asi muidugi käest ära ...
__________
Ülejäänud kuu olen tegelenud oma järjekordse vainimaaniaga. Vastutahtsi pean tunnistama, et kuigi kvaliteetveinid mulle meeldivad, on peedikad ikka kuradi head. Eriti veel kvaliteetpeedikad. Trivento Dulce Sweet Malbec Red näiteks. Või erinevad Monte Cristod. Naisele ma olen ka suutnud natuke (peedi-)veinipisikut külge ajada, nii et eriti ei saa sõimata ka kui rahulikult veinipudeliga sumistada. Vähemalt mitte nii palju kui õlle või viski puhul.
Järgneva oktoobrikuu jooksul tuleb trenni teha ja hoogu võtta novembrikuu suurürituse jaoks. Semu saab NII vanaks ja mina saan õnneks alles lihtsalt vanaks.
Algas septembrikuu hästi. Kauaaegsemail ja parimal sõbral oli sünnipäev. Ei, mitte veel SEE sünnipäev. SEE ootab veel aastakese. Käisime vanalinna kõrtsus pralletamas. Olin Kolumbus Krisostoomuses enne ka käinud ühe seltsimehe soovitamise peale ja jube rahule jäänud. Head söögid, vanalinna kohta mõistlikud hinnad. Aga nüüd?!? Praed olid pisikesed ja maitsetud. Tükike sealiha ühe kartuli, kahe naeriviilu ja näpuotsatäie hapukapsaga muidugi eestlase jaoks prae mõõtu välja ei annagi, rohkem selline suupisteline eelroog. Õlle hinnad olid ka selliseks kujunenud suvega, et lausa rõõmupisar tahtis silmanurka pugeda kui sõber kinnitas, et tema maksab ikka kogu arve ise. Krt, 50 raha tavalises pubis, tavalise Saku Rocki eest välja käia pole just minu teema. Teenindus polnud ka enam see, mida kevadest mäletasin. Vanad teenindajad, kellest mul VÄGA meeldivad mälestused on, olid nähtavasti suve lõpu puhul lahti lastud. Asemele olid võetud noored näitsikud, kelle tööoskuste puudumist leevendati avara dekolteega :D Pidu tõmmati käima sellega, et esimesest tellimusest kallati üks õlle ettekandjaõpilase poolt sünnipäevalapse õele sülle. Ikka kohe täie rauaga sülle, ainult väga natuke läks sünnipäevalapse naise pükstele ka.
Kui püksid olid ilusti märjaks saadud, praenimelised suupisted ära söödud ja avastatud, et suitsetamas peabki VÄLJAS käima, läks asi lõpuks ikka natuke heaks ka. Söögile tellisime järele asju mis menüüs olid suupistete nime all. Hind oli küll jällegi kvaliteeti arvestades üle pingutatud, aga vähemalt olid kogused eeskujulikumad kui pearoogadel. Pika ootamise peale tulis lavale ka selle õhtu esineja - VLÜ. Väike eelarvamus mul neist oli. Et teevad sellist prostat meremehesülti - mis mulle ju iseenesest meeldib :D Aga see mis sealt tuli ületas ootused mitmekordselt. Lood olid hoogsad ja kaasakiskuvad, enamasti ka tuttavad. Ja trummar oli neil lausa fenomenaalne. Ma pole ennem näinud ühtegi muusikut, kes oma tegevust niimoodi täiel rinnal naudiks. Nii et lõpptulemusena sai ikkagi meeldiva emotsiooni sellest üritusest. Pärast hakkasime sünnipäevalapse juures viskit mekkima ja siis läks asi muidugi käest ära ...
__________
Ülejäänud kuu olen tegelenud oma järjekordse vainimaaniaga. Vastutahtsi pean tunnistama, et kuigi kvaliteetveinid mulle meeldivad, on peedikad ikka kuradi head. Eriti veel kvaliteetpeedikad. Trivento Dulce Sweet Malbec Red näiteks. Või erinevad Monte Cristod. Naisele ma olen ka suutnud natuke (peedi-)veinipisikut külge ajada, nii et eriti ei saa sõimata ka kui rahulikult veinipudeliga sumistada. Vähemalt mitte nii palju kui õlle või viski puhul.
Järgneva oktoobrikuu jooksul tuleb trenni teha ja hoogu võtta novembrikuu suurürituse jaoks. Semu saab NII vanaks ja mina saan õnneks alles lihtsalt vanaks.
kolmapäev, 22. august 2007
Roosiline tulevik
Järgmine nädal tõotab teguderohke tulla. Naine jälle nädalaks pealinna targemaks saama ja mina loodetavasti üksi kodus. Kõige mõnusam veel see, et keset nädalat on kolmapäev ka lausa tööst vaba.
Kast õlut esmaspäeval soojenduseks koju viia ja kui see läbi, siis beerikapis on häbematult palju viskit. Ilmad ka juba sellised, et saab põhjalikumalt teravamat tarbima hakata.
Kuniks elu - nagu kogenud joodikud ütlevad!
Kast õlut esmaspäeval soojenduseks koju viia ja kui see läbi, siis beerikapis on häbematult palju viskit. Ilmad ka juba sellised, et saab põhjalikumalt teravamat tarbima hakata.
Kuniks elu - nagu kogenud joodikud ütlevad!
Töised sünnipäevad
Eelmine nädal oli siin korruse peal jälle üks sünnipäev. Esimene üle tüki aja. Kuna maja oli personaliosakonna nuhke täis, kes teostasid inimestele arenguvestluse nime all ülekuulamisi, siis pidime kolleegi kitsukeses kontoris olema, mitte ei saanud nõupidamiste saali avarust nautida nagu tavaliselt.
Vot see oli üks oskuslikult korraldatud töine sünnipäev. Polnud miskeid šiki-miki salateid ega võileivatorte. Oli heeringas sibula ja hapukoorega, lõhe, must leib ja paari sorti erinevat plaadikooki. Kõik sellised parajad asjad peale hammustada. Ja siis oli otse loomulikult lahke arv jääs viinapudeleid. Natuke mahla oli ka. Sõnaga kõik mis inimesel eluks tarvis.
Kuna ma niikuinii tööd teha ei viitsinud siis hakkasin kohe hoolega keset tööpäeva viina hammustama koos kolleegidega. Nii mõnus - istud, arutad meeldivate inimestega maailma asju, laksad jääkülma viina ja hammustad head soolast kala peale! Tööpäeva lõpuks olin ma juba suhteliselt ülevas tujus.
Hilisemat šoppamist naisega mööda kingapoode ma eriti ei mäleta. Kuna naine oli hommikul suht tige siis võis lõbus olla ma pakun :D
Vot see oli üks oskuslikult korraldatud töine sünnipäev. Polnud miskeid šiki-miki salateid ega võileivatorte. Oli heeringas sibula ja hapukoorega, lõhe, must leib ja paari sorti erinevat plaadikooki. Kõik sellised parajad asjad peale hammustada. Ja siis oli otse loomulikult lahke arv jääs viinapudeleid. Natuke mahla oli ka. Sõnaga kõik mis inimesel eluks tarvis.
Kuna ma niikuinii tööd teha ei viitsinud siis hakkasin kohe hoolega keset tööpäeva viina hammustama koos kolleegidega. Nii mõnus - istud, arutad meeldivate inimestega maailma asju, laksad jääkülma viina ja hammustad head soolast kala peale! Tööpäeva lõpuks olin ma juba suhteliselt ülevas tujus.
Hilisemat šoppamist naisega mööda kingapoode ma eriti ei mäleta. Kuna naine oli hommikul suht tige siis võis lõbus olla ma pakun :D
teisipäev, 21. august 2007
Ameerika elu
Tundub, et ameeriklaste elu on ikka kordades rohkem puu taga kui meil. Siit üks väga huvitav dokumentaalfilm nende riigikorrast ja majandusest. Kui me tahame omadega kunagi sinnamaale jõuda siis võiks juba parem N-Liitu tagasi minna. Seal vähemalt ei väitnud sulle keegi tõsimeeles, et sa vaba oled või et sul miskised õigused on.
Film on suht pikk (1h51min umbes) nii et varuge aega ja kannatust. Mida kiirem netiühendus, seda kiiremini asi ka vaadatavaks muutub. Üritan asja siia ka embedida, aga ma ei ole lõpptulemuse funktsionaalsuses kindel.
Ja laske niikaua kui te seda dokumentaali vaatate viinal sügavkülmas seista. Pärast filmi lõppu tuleb tarvis, uskuge mind.
Film on suht pikk (1h51min umbes) nii et varuge aega ja kannatust. Mida kiirem netiühendus, seda kiiremini asi ka vaadatavaks muutub. Üritan asja siia ka embedida, aga ma ei ole lõpptulemuse funktsionaalsuses kindel.
Ja laske niikaua kui te seda dokumentaali vaatate viinal sügavkülmas seista. Pärast filmi lõppu tuleb tarvis, uskuge mind.
kolmapäev, 15. august 2007
Elu on vahest ka ilus.
Üleeelmine nädal olin metsas. Koos välismaalastega. Rääkisin neile väljamaa keeles ümber seda, mida kohalikud mehed kohalikus keeles tarka pajatasid. Arvasin, et tuleb harjumatult karske periood. Hehee. Ei õnnestunud. Esimese päeva õhtul kui laager oli püsti pandud, luristasime vaikselt viina ja brändit. Lihtsalt niisama, et oleks muhedam kino vaadata. Järgmisel päeval kui sakslased kohale jõudsid, saatsid nad esimese asjana oma support-inimesed linna õlut ostma - et jumala pärast otsa ei saaks! Tuli ilus õhtu. Päev edasi kui taanlased saabusid - esimene asi mida ma märkasin, tüübid tõstavad autost õllekaste maha :) Jälle ilus õhtu, ilusam kui eelmine. See päev sai püssi ka lasta volilt - mõnus. Veel päev edasi oli Kastna paruni juures saunaõhtu. See oli juba midagi! Lisaks sellele, et jooki oli nii palju, et sai järgmine päev koju kaasagi võtta, oli koht laus loomalikult ilus. Ma pole ikka mitmeid-setmeid aastaid sellise koha peal käinud kus hing niimoodi puhkaks! Kadakad, meri, vaikus, rahu - istud hommikul peldikus, tegeledes pohmasita ekstraheerimisega ja vaatad üle mere Kihnu saart. Ja mõtled sellele, et kohe antakse pannkooke ja heeringat ja toas ootab poolteist kasti õlut... Idüll, ma ütlen!
Järgmisel päeval oli väga kena neiu väga kenal õel vananemise tähistamine. Veerand sajandit sai täis. Nii et varsti saab matustel sülti ja viina :P Sättisime asjad paika, panime toad kinni - sõnaga valmistusime. Siis me hakkasime pankuriga arvutama, et kas ikka õlut jätkub. Otsustasime, et ei jätku ja läksime ostsime kohaliku külapoe Rockist tühjaks. Jälle oli ilus õhtu. Sai sauna ja värki ja kõik tegid hästi palju pilte (et järgmine päev lihtsam meenutada oleks) ja üleüldse oli tore olla. Ja liha oli NII palju, et isegi mitte minu ja pankuri kaasabiga ei saanud see isegi järgmisel hommikul mitte otsa! Ainuke veeliiter viinapudelis oli sauna dušš. See töötas vahelduvvoolu põhimõttel - 15 sek jääkülm, sekund normaalne ja 15 sek tulikuum. Ja mitte miskise trikiga ei saanud temperatuuri normi sel veel. Hommikul käisime rahvaga Kastna paruni juures ilusate loodusvaadete ja jaheda mereveega pohmakat leevendamas.
Lõppkokkuvõttes oli üks ütlemata ilus nädal.
Viimasel nädalavahetusel oli riigikukutaja vend Iirimaalt koju käimas. Sai üle tüki aja oma stammkneipes auru välja ja õlut sisse lasta. Jällegi vahva üritus. Sel nädalavahel tundub tulevat võimalus täiesti üksinda kodus olla ning puhata ja mängida. Nii et joodikud hoidke must eemale, ma ostsin endale liitri head viskit mida ma ei kavatse teiega jagada!
Ja siit veel vahva ülesanne kõigile kallitele kaasjoodikutele: Leidke pildilt Kihnu saar!
Järgmisel päeval oli väga kena neiu väga kenal õel vananemise tähistamine. Veerand sajandit sai täis. Nii et varsti saab matustel sülti ja viina :P Sättisime asjad paika, panime toad kinni - sõnaga valmistusime. Siis me hakkasime pankuriga arvutama, et kas ikka õlut jätkub. Otsustasime, et ei jätku ja läksime ostsime kohaliku külapoe Rockist tühjaks. Jälle oli ilus õhtu. Sai sauna ja värki ja kõik tegid hästi palju pilte (et järgmine päev lihtsam meenutada oleks) ja üleüldse oli tore olla. Ja liha oli NII palju, et isegi mitte minu ja pankuri kaasabiga ei saanud see isegi järgmisel hommikul mitte otsa! Ainuke veeliiter viinapudelis oli sauna dušš. See töötas vahelduvvoolu põhimõttel - 15 sek jääkülm, sekund normaalne ja 15 sek tulikuum. Ja mitte miskise trikiga ei saanud temperatuuri normi sel veel. Hommikul käisime rahvaga Kastna paruni juures ilusate loodusvaadete ja jaheda mereveega pohmakat leevendamas.
Lõppkokkuvõttes oli üks ütlemata ilus nädal.
Viimasel nädalavahetusel oli riigikukutaja vend Iirimaalt koju käimas. Sai üle tüki aja oma stammkneipes auru välja ja õlut sisse lasta. Jällegi vahva üritus. Sel nädalavahel tundub tulevat võimalus täiesti üksinda kodus olla ning puhata ja mängida. Nii et joodikud hoidke must eemale, ma ostsin endale liitri head viskit mida ma ei kavatse teiega jagada!
Ja siit veel vahva ülesanne kõigile kallitele kaasjoodikutele: Leidke pildilt Kihnu saar!
esmaspäev, 23. juuli 2007
Kosmoses näeme raisk!
Hakkasin ma siis ka popkultuuri austajaks ja käisin kontserdil. Ehk siis Kosmikutel ja Metsatöllul.
Kuna ma lehest olin lugenud, et 'Pulmad ja matused' on Kosmikute lugu (olen seda isegi kuulnud kuskilt poole kõrvaga), olid ootused kontserdi esimesele poolele kõrgendatud. Tutkit raisk. P&M oli nende ainuke normaalne lugu ja seda ka suurelt tänu sellele, et nad seda koos Metsatölliga tegid.
Metsatöll oli juba vana hea tuttav, kuigi live's esimest korda. Välja reklaamitud vingest helist ja valgusest oli ainult valgus kohal - mikseripuldis oli keski topski kes järjekindlalt vokaali täiesti nullis hoidis. Samuti ei olnud absoluutselt kuulda ka torupilli ja muid õrnemaid asju. Helitehnik seebiks! Muidu igati kõva esinemine.
Rahvast oli silmaga kaedes oma paar tuhat kohal. Polegi paha saavutus, kuigi kunagiste suveavamiste jms. 10k rahvahulkadele ei pääse mitte ligilähedalegi. Ilm oli kena, kaklusi ei toimunud ja õlu oli tavalise kõrtsuhinnaga. Organisatoorse poole pealt annaks natuke kurta selle üle, et igale joodud õlle 30 eegule lisandus 4 eeku õlle väljastamise eest. Huvitav miks meestehordid reas Vallikääru vett rammusamaks soristasid? Korraldajatele tuleks looduskaitsjad kaela saata!
Tuttavaid oli ootuslikult palju kohal, kuigi sortiment oli üllatuslik. Kõik karvased ja sulelised keda lootsin by default seal kohata olid kas kodus, tööl või jõid kuskil mujal. Samas kohtasin seal selliseid tuttavaid nägusid, keda poleks unes ka aimanud sellisele kontserdile tulema.
Kokkuvõttes igati tore ja vahvalt õllene elamus.
Kuna ma lehest olin lugenud, et 'Pulmad ja matused' on Kosmikute lugu (olen seda isegi kuulnud kuskilt poole kõrvaga), olid ootused kontserdi esimesele poolele kõrgendatud. Tutkit raisk. P&M oli nende ainuke normaalne lugu ja seda ka suurelt tänu sellele, et nad seda koos Metsatölliga tegid.
Metsatöll oli juba vana hea tuttav, kuigi live's esimest korda. Välja reklaamitud vingest helist ja valgusest oli ainult valgus kohal - mikseripuldis oli keski topski kes järjekindlalt vokaali täiesti nullis hoidis. Samuti ei olnud absoluutselt kuulda ka torupilli ja muid õrnemaid asju. Helitehnik seebiks! Muidu igati kõva esinemine.
Rahvast oli silmaga kaedes oma paar tuhat kohal. Polegi paha saavutus, kuigi kunagiste suveavamiste jms. 10k rahvahulkadele ei pääse mitte ligilähedalegi. Ilm oli kena, kaklusi ei toimunud ja õlu oli tavalise kõrtsuhinnaga. Organisatoorse poole pealt annaks natuke kurta selle üle, et igale joodud õlle 30 eegule lisandus 4 eeku õlle väljastamise eest. Huvitav miks meestehordid reas Vallikääru vett rammusamaks soristasid? Korraldajatele tuleks looduskaitsjad kaela saata!
Tuttavaid oli ootuslikult palju kohal, kuigi sortiment oli üllatuslik. Kõik karvased ja sulelised keda lootsin by default seal kohata olid kas kodus, tööl või jõid kuskil mujal. Samas kohtasin seal selliseid tuttavaid nägusid, keda poleks unes ka aimanud sellisele kontserdile tulema.
Kokkuvõttes igati tore ja vahvalt õllene elamus.
neljapäev, 19. juuli 2007
tramaivõi
Käisin just lõunal. Sõin oma praekest ja luristasin õlut kõrvale. Ümberringi olid asjalikud inimesed kes sõid ka praadi ja jõid piima või vett peale. Ja emadega lapsed olid. Kõik olid rõõmsad ja rõõsad. Ainult kõrvallauas oli kolm ehitajat lõunatamas, kes isuga õlut rüüpasid, et toit nii tahke ei tunduks.
Krt, kuhu on jäänud vanad head kõrtsulõunad? Seltskonnad kes pead parandades sujuvalt samas ka õhtusele joomale üle lähevad. Töökollektiivid kes toidule kultuurselt viina alla ja peale võtavad ning konstruktiivset juttu ajavad. Üksikud konutajad kes lihtsalt väikese õllega tööpäeva lõppu lähendavad. Ja kõik kisuvad sinna juurde ohjeldamatult suitsu.
Lausa piin on ju terve õllekannu jagu ilma suitsu tegemata lauas istuda. Väljas puhub tuul kotleti taldrikult minema ja varblane situb õllekannu. Ja krt õllekannu ei saa ju ilma valveta ka jätta, välja kaasa ka ei lubata võtta. Niikui kannu silmist lased tuleb teine kaasjoodik ja joob ära (alatu tegu küll, aga vähemalt mõistetav). Või mis veel hullem - tuleb miskine karsklasevärdjas, solistab sulle silmatilku rüüpesse ja pärast nurga taga vägistab ära. Hoolimata sellest, et oled suur, karvane ja kole isane. Mitte ei tihka neid karsklastest perverte usaldada.
Lõuna keerati perse ja tuju rikuti ära. Tuleb vist jooma hakata.
Krt, kuhu on jäänud vanad head kõrtsulõunad? Seltskonnad kes pead parandades sujuvalt samas ka õhtusele joomale üle lähevad. Töökollektiivid kes toidule kultuurselt viina alla ja peale võtavad ning konstruktiivset juttu ajavad. Üksikud konutajad kes lihtsalt väikese õllega tööpäeva lõppu lähendavad. Ja kõik kisuvad sinna juurde ohjeldamatult suitsu.
Lausa piin on ju terve õllekannu jagu ilma suitsu tegemata lauas istuda. Väljas puhub tuul kotleti taldrikult minema ja varblane situb õllekannu. Ja krt õllekannu ei saa ju ilma valveta ka jätta, välja kaasa ka ei lubata võtta. Niikui kannu silmist lased tuleb teine kaasjoodik ja joob ära (alatu tegu küll, aga vähemalt mõistetav). Või mis veel hullem - tuleb miskine karsklasevärdjas, solistab sulle silmatilku rüüpesse ja pärast nurga taga vägistab ära. Hoolimata sellest, et oled suur, karvane ja kole isane. Mitte ei tihka neid karsklastest perverte usaldada.
Lõuna keerati perse ja tuju rikuti ära. Tuleb vist jooma hakata.
Suvi
Igav on inimesed. Mitte kottigi põnevat ei toimu. Kõik teevad tööd ja rabavad raha teenida. Mina kaasa arvatud. Isegi joomiseks ei jätku aega.
See on tegelikult sellest, et kõrtsides keelati suitsetamine ära. Nüüd on kõrtsides mingid jälgid karsklased ja noored lapsed emadega. Pole nagu seda olemist. Meie soojad suveilmad ei kutsu eriti praegugi välisterrassidel olema, mis siis veel saabuvast talvest rääkida?!? Türa no mitte nad raisad ei taha, et ma neile aktsiisi maksaks. Riik läheb ju pankrotti kui mina ja minusugused vähem suitsetama-jooma hakkame. Aga vääname siis läbi kütuseaktsiisi karsklastele! Joodikud käivad niikuinii jala või sõidavad bussi-taksoga. Miks ei võiks meie, joodikud, riiki üleval pidada? Kõrtsid ongi joodikute jaoks, kainurivärdjad ja lapsed käigu restoranis ja mäktoonaldsis. Meilt on ära võetud ainsad kohad kus me ennast hästi ja koduselt tundsime!
Tra täna õhtul lähen ja nikun naise mullivannis vigaseks. Ja laupäeval joon ennast käpuli ja lähen Kosmikute ja Metsatölli kooslust kaema. Krt peab ellu miskise vungi sisse saama, muidu võib tõesti karsklaseks ära manduda!
See on tegelikult sellest, et kõrtsides keelati suitsetamine ära. Nüüd on kõrtsides mingid jälgid karsklased ja noored lapsed emadega. Pole nagu seda olemist. Meie soojad suveilmad ei kutsu eriti praegugi välisterrassidel olema, mis siis veel saabuvast talvest rääkida?!? Türa no mitte nad raisad ei taha, et ma neile aktsiisi maksaks. Riik läheb ju pankrotti kui mina ja minusugused vähem suitsetama-jooma hakkame. Aga vääname siis läbi kütuseaktsiisi karsklastele! Joodikud käivad niikuinii jala või sõidavad bussi-taksoga. Miks ei võiks meie, joodikud, riiki üleval pidada? Kõrtsid ongi joodikute jaoks, kainurivärdjad ja lapsed käigu restoranis ja mäktoonaldsis. Meilt on ära võetud ainsad kohad kus me ennast hästi ja koduselt tundsime!
Tra täna õhtul lähen ja nikun naise mullivannis vigaseks. Ja laupäeval joon ennast käpuli ja lähen Kosmikute ja Metsatölli kooslust kaema. Krt peab ellu miskise vungi sisse saama, muidu võib tõesti karsklaseks ära manduda!
esmaspäev, 2. juuli 2007
Värdjad
Reedel oli tööl kole päev. Enamus asju millega tegelesin lähtusid inimeste lauslollusest. Värdjad, raisk. Lugege läbi ja saage aru mida te endale tellite/ostate, ennem kui kisama hakkate, et ei tööta ja paha on. Tropid.
Laupäeval läksin metsa ja teostasin lõhkeaine abil maastikudisaini. Pärast tegin edukalt läbi minöörieksami ja jõin ennast täis. Oli päris lõõgastav.
Naine läks jälle nädalaks pealinna koolitama ennast. Järelikult tuleb see nädal jälle udune ilm :D
Poiss ka enamasti vanaema juures pagenduses, nii et võib vabalt voolata lasta (laste ees ma ennast käpuli ei joo, muidu tulevad neist samasugused vastikud joodikud nagu mina, ainult palju vähema kandmisega).
Gothic 3 + üksinus + vaba aeg + õllekast laua all = idüll!
Laupäeval läksin metsa ja teostasin lõhkeaine abil maastikudisaini. Pärast tegin edukalt läbi minöörieksami ja jõin ennast täis. Oli päris lõõgastav.
Naine läks jälle nädalaks pealinna koolitama ennast. Järelikult tuleb see nädal jälle udune ilm :D
Poiss ka enamasti vanaema juures pagenduses, nii et võib vabalt voolata lasta (laste ees ma ennast käpuli ei joo, muidu tulevad neist samasugused vastikud joodikud nagu mina, ainult palju vähema kandmisega).
Gothic 3 + üksinus + vaba aeg + õllekast laua all = idüll!
neljapäev, 28. juuni 2007
Võidupüha
Meie kanged esiisad jõid jaanilaupäeval 1920 ühes Läti linnas ülbed sakslased nii kuulsusrikkalt laua alla, et sellest saati on ilus traditsioon jaanipäeviti ennast umbe juua ja kakelda. Ja et jaksu jätkuks kauemaks tuleb kõrvale palju liha süüa.
Ega minagi saanud esiisade sitkusele alla vanduda ega traditsiooni rikkuda. Ostsin telgi, hulga õlut, väiksema sea jagu liha, võtsin naise näppu ja läksin sõbrale maale külla. Seal oli muinasjutuliselt ilus - sõime ja jõime kuniks jaksu jätkus. Isegi ilmataat ei näkkunud. Öö peale andis noorperemees ühele kaugemale/võõramale külalisele ka korraliku keretäie peksa nagu oleks too olnud paha saksmann Rauddiviisist. Kuigi too tahtis ainult peremehe koerale sibulat sisse sööta. Hommikul sõime ja jõime edasi kuni jälle kange uni hakkas kallale tulema.
Siis tulime linna ära, et kerge lõunauinak teha. Õhtul pakkisin naise kokku ja saatsin pealinna nädalaks koolitusele ja käisin suure paduvihmaga poes ...
Esmaspäeval ma ei jõudnudki tööle. Siiamaani pole eriti kainet hetke näinud.
Ilus aeg on see suvi, kahju ainult, et ilm nii sitt on. Samas on hea kui jopet kandma peab - jopel on mitu suurt taskut kuhu saab õlut sisse panna. Tea millal see janu jalust rabama kipub - siis hea kärmelt taskust kurjale praavitust haarata :D
Ega minagi saanud esiisade sitkusele alla vanduda ega traditsiooni rikkuda. Ostsin telgi, hulga õlut, väiksema sea jagu liha, võtsin naise näppu ja läksin sõbrale maale külla. Seal oli muinasjutuliselt ilus - sõime ja jõime kuniks jaksu jätkus. Isegi ilmataat ei näkkunud. Öö peale andis noorperemees ühele kaugemale/võõramale külalisele ka korraliku keretäie peksa nagu oleks too olnud paha saksmann Rauddiviisist. Kuigi too tahtis ainult peremehe koerale sibulat sisse sööta. Hommikul sõime ja jõime edasi kuni jälle kange uni hakkas kallale tulema.
Siis tulime linna ära, et kerge lõunauinak teha. Õhtul pakkisin naise kokku ja saatsin pealinna nädalaks koolitusele ja käisin suure paduvihmaga poes ...
Esmaspäeval ma ei jõudnudki tööle. Siiamaani pole eriti kainet hetke näinud.
Ilus aeg on see suvi, kahju ainult, et ilm nii sitt on. Samas on hea kui jopet kandma peab - jopel on mitu suurt taskut kuhu saab õlut sisse panna. Tea millal see janu jalust rabama kipub - siis hea kärmelt taskust kurjale praavitust haarata :D
teisipäev, 12. juuni 2007
Suvepäevad
Oi türa, vahest on elu ikka ilus.
Tehti siis meie teenistusele suvepäevad. Et me, kes me üle armsa kodumaa laiali, teineteist ikka ilusti näost-näkku tundma õpiksime. Ja vihkama või siis armastama.
Asi algas reede õhtul kui me teatri juures parklas bussi ootasime. Bussile registreerunud 12 inimese asemel oli meid seal ainult neli vaprat meest. Buss ise oli 36-kohaline lahmakas kõikide kellade ja viledega. Eks me siis istusimegi neljakesi bussi perses nurgadiivanil ja jõime palju õlut. Nõmmes aretasime endale sanga, plaate, patareisid ja õlut ning sittusime kohaliku söögikoha peldiku umbe, enne kui sinna pulm sisse tuli. Siis lasime samas vaimus edasi lõunaosariikide poole. Peatusi tuli ainult järjest tihemini teha miskipärast.
Kohapeal me hakkasime juba tõsisemalt õlut ligi võtma. Edasi ma ei mäleta hästi.
Hommikul ärkasin oma kuudis põie ja peavalu peale jube vara üles. Kui need mured lahendatud said siis avanes eelmisest õhtust mahajäänud selline pilt.
Peale seda jõime kõhud ilusti õlut täis ja üritasime osaleda sellel kohustuslikul pioneerilaagri mängimisel, mida vist igadel suvepäevadel korraldatakse. Peale lõunat läksid aga palavus ja väsimus nii suureks, et tegin ühe pika ja korraliku lõunauinaku. Siis ajas kallis kolleeg mind üles ja kutsus õhtusöögile. Kuna pioneerilaagrit enam eriti karta polnud vaja istusime maha ja ma otsisin kotist magustoiduks kilose viski. Siis me ostsime veel kohaliku peremehe baarist kilose viski. Siis mingil hetkel käisd mehed Otepääl monopolis ja ostsid ära kogu viski mis neil olemas oli.
Hommikul ajasime endale kausikese seljankat naha vahele ja ostsime peremehelt veel ühe kilose viski. Siis pakkisime asjad kokku ja hakkasime tagasi kodu poole sõitma. Tõrvas ma ostsin kaks kolmveerandist viskit veel. Kena poemüüjaneiut tahtsime ka kaasa kutsuda, aga ta oli häbelik ja ei julgenud tulla (kuigi ülemus oleks isegi lubanud vast).
Kui ma koju jõudsin siis ma värisesin 36 tundi või rohkemgi jutti ja käisin iga poole tunni tagant agooniast ohkides sital. (Pean uhkusega tunnistama, et selle ~36h sisse jäi ka esmaspäevane tööpäev). Aga see üritus oli hilisemat vaeva väärt iga kell.
Kui nüüd hästi järgi mõelda, siis miskine neli laksu suvepäevasid peaks see suvi veel ees olema ...
Proosit sõbrad! Ja kandke mütsi, eriti kui te vabas õhus joote. Kolleeg sai päikesepiste ja vaagub (vähemalt välisel vaatlusel) veel siiani haua serval. Samas on tema kiilas pealagi nunnult punane :D
Tehti siis meie teenistusele suvepäevad. Et me, kes me üle armsa kodumaa laiali, teineteist ikka ilusti näost-näkku tundma õpiksime. Ja vihkama või siis armastama.
Asi algas reede õhtul kui me teatri juures parklas bussi ootasime. Bussile registreerunud 12 inimese asemel oli meid seal ainult neli vaprat meest. Buss ise oli 36-kohaline lahmakas kõikide kellade ja viledega. Eks me siis istusimegi neljakesi bussi perses nurgadiivanil ja jõime palju õlut. Nõmmes aretasime endale sanga, plaate, patareisid ja õlut ning sittusime kohaliku söögikoha peldiku umbe, enne kui sinna pulm sisse tuli. Siis lasime samas vaimus edasi lõunaosariikide poole. Peatusi tuli ainult järjest tihemini teha miskipärast.
Kohapeal me hakkasime juba tõsisemalt õlut ligi võtma. Edasi ma ei mäleta hästi.
Hommikul ärkasin oma kuudis põie ja peavalu peale jube vara üles. Kui need mured lahendatud said siis avanes eelmisest õhtust mahajäänud selline pilt.
Peale seda jõime kõhud ilusti õlut täis ja üritasime osaleda sellel kohustuslikul pioneerilaagri mängimisel, mida vist igadel suvepäevadel korraldatakse. Peale lõunat läksid aga palavus ja väsimus nii suureks, et tegin ühe pika ja korraliku lõunauinaku. Siis ajas kallis kolleeg mind üles ja kutsus õhtusöögile. Kuna pioneerilaagrit enam eriti karta polnud vaja istusime maha ja ma otsisin kotist magustoiduks kilose viski. Siis me ostsime veel kohaliku peremehe baarist kilose viski. Siis mingil hetkel käisd mehed Otepääl monopolis ja ostsid ära kogu viski mis neil olemas oli.
Hommikul ajasime endale kausikese seljankat naha vahele ja ostsime peremehelt veel ühe kilose viski. Siis pakkisime asjad kokku ja hakkasime tagasi kodu poole sõitma. Tõrvas ma ostsin kaks kolmveerandist viskit veel. Kena poemüüjaneiut tahtsime ka kaasa kutsuda, aga ta oli häbelik ja ei julgenud tulla (kuigi ülemus oleks isegi lubanud vast).
Kui ma koju jõudsin siis ma värisesin 36 tundi või rohkemgi jutti ja käisin iga poole tunni tagant agooniast ohkides sital. (Pean uhkusega tunnistama, et selle ~36h sisse jäi ka esmaspäevane tööpäev). Aga see üritus oli hilisemat vaeva väärt iga kell.
Kui nüüd hästi järgi mõelda, siis miskine neli laksu suvepäevasid peaks see suvi veel ees olema ...
Proosit sõbrad! Ja kandke mütsi, eriti kui te vabas õhus joote. Kolleeg sai päikesepiste ja vaagub (vähemalt välisel vaatlusel) veel siiani haua serval. Samas on tema kiilas pealagi nunnult punane :D
laupäev, 2. juuni 2007
Jälle üks õnnestunud reede
Oli siis eile Tibi juubeli tähistamine. Esialgsed kartused igava beibemulina saatel õhtu öösse saata õnneks ei täitunud. Ropult kallis kõrtsis oli sebitud oma jookidega laud. Inimesed tei ei tea kui ilus võib olla suur morsikann kust sa saad endale prii pärast viina valada. Ja seda kõrtsis kus küüslauguleivad maksavad 50, mitte 15 raha. Ja isegi kluppi ei sunnitud mind igavlema minema, kuna mul oli hea ettekääne, et pean siin tööl täna blogisse uut sissekannet kirjutama ja töist nägu tegema tühjale kontorile. üritusel oli peale minu veel üks isane ja 6 emast. Ma tegin kõik endast sõltuva, et neljast liitrist kangest alkoholist midagi alles ei jääks. Naised on ju ihult nõdrad ja ei suuda palju juua. See teine isane oli ka alla keskmise kandmisega. Mul peaaegu õnnestus, aga siis pandi baar kinni. Miskine tilk viina sinna kannupõhja ikka jäi. Aga ju siis oli baaridaamidel ka ilusam õhtu.
Täna õhtul ma kavatsen ennast heast viskist kutupiiluks juua ja miskeid uuemaid liikuvpilte vaadata mis arvutis pesitsevad. Ja homme on terve päev minu päralt puhkamiseks, mängimiseks ja pea parandamiseks. Elu on vahest täiesti ilus.
Täna õhtul ma kavatsen ennast heast viskist kutupiiluks juua ja miskeid uuemaid liikuvpilte vaadata mis arvutis pesitsevad. Ja homme on terve päev minu päralt puhkamiseks, mängimiseks ja pea parandamiseks. Elu on vahest täiesti ilus.
reede, 25. mai 2007
Ilus õhtu
Eelmisest postist jäi 12. mai välja. Vot see oli ilus päev. Kõigepealt muidugi üks obligatoorne lastesünnipäev morsi, tordi ja kartulikrõpsudega (järgmine päev olid rämedad gaasid). Õhtul aga kogunesid kokku toredad täiskasvanud inimesed ja hakkasid kultuurselt kärakat panema. Parima lapsepõlvesõbraga olime juba pool aastat plaani pidanud pudelikese head viskit lipsu taha lasta, aga ühel ehk teisel põhjusel oli plaan kogu aeg edasi lükkunud. Nüüd siis trehvas niimoodu, et asjaolud klappisid. Naised ja muud loomad jõid viina jõhvikajoogiga ja džinni Sprite'ga, aga vanad paksud mehed lasid viskil haljalt alla libiseda. Kurat kui hea oli vahelduseks ka kultuurselt juua. Poole öö pealt muutus naissugu vägivaldseks ja sundis ka meid, vanu ja pakse, öökluppi minema. Me ei lasknud ennast väga häirida, saatsime emased tantsima ja asusime ennast klubi viskivalikust läbi jooma. Vastu hommikut kui klubi kinni pandi olid veel ainult Famous Grouse 12YO ja Red Label joomata. Red Label ei vaja kommenteerimist ega proovimist. Vana kuulus tedreonu jääb järgmist korda ootama.
Kallid joodikud, lubage endale vahest ka midagi head ja paremat - see teeb hingele head. Pealegi ei tekita õilsad joogid haljalt tarbides mitte mingeid jääknähtusid. Slange va!
Kallid joodikud, lubage endale vahest ka midagi head ja paremat - see teeb hingele head. Pealegi ei tekita õilsad joogid haljalt tarbides mitte mingeid jääknähtusid. Slange va!
Persse ...
Krt vaatasin just, et pole üle kuu aja sattunud siia kirjutama ...
Vahepeal on ju nii palju juhtunud. Aga mul pole lihtsalt viitsimist olnud. Mitte, et näiteks töö juures muud sittagi teha oleks, aga ...
Alustame siis algusest.
Kõigepealt oli seltsimehel sündimise tähistamine. Sai vaeseke juba Jeesuse vanuseks (33 kui keegi ei tea) ja oli väga kuri kui keegi naeltele ja haamrile vihjas. Tal oli ilusti terve baar kinni pandud ja palju jooki varuks ostetud. Isegi pealehammustamist oli ta lahke inimene raatsinud tellida. Meeleolu oli muidugi ärev tänu tibladele kes paar päeva enne seda olid pealinnas märatsema hakanud. Värdjad raisk. Kui me kõik olime ilusasti kõrtsi kohale jõudnud, teatas omanikuemand, et meie armsal kodumaal on tiblade talitsemiseks kuiv seadus välja kuulutatud ja järgmisel hommikul ta meile enam peaparandust müüa ei tohi. Seltskonnal tõmbas automaatselt rusika rulli. Ääre pealt oleks läheduses oma autot silitanud muulastest autopedede seltskond profülaktika mõttes kere peale saanud, aga ju nad said siis meie kurjadest pilkudest aru ning sõitsid minema. Sõnaga meie istusime maha ja valasime lipsu taha nii palju kui tühja ruumi ees oli. Tore istumine oli lõppude lõpuks. Hiljem kuulsime, et kolleegid liidust olid mingitele lipurüvetajatest tibladele asfaldil söösthüppeid õpetanud. Oleks isegi tahtnud samas olla, kuna tegelikus oli palju põnevam olnud lehes kirjutatust (6).
Järgmine hommik ärkasime sünnipäevalapse juures. Elu elamisväärsus oli esialgu sügava kahtluse all. Õnneks oli sünnipäevalapsele hädavajalisi esmaabitarbeid kingitud :) Need maitseid hästi. Siis otsiti muidugi veel mustade päevade varusid üles ja kuskil poolest päevast saati mul andmed puuduvad. Tore nädalavahetus oli.
Edasine aeg on möödunud eriliste eredamate hetkedeta töö tähe all. Vähemalt on suures firmas see tore asi, et igal nädalal on kellegil sünnipäev. See aga tähendab seda, et reedeti kuskil lõuna ajal hakatakse kombekalt viina viskama ja tööpäeva lõpus minnakse kõrtsi edasi jooma. Kella seitsmeks on kõik juba kenasti kutu-piilud ja võivad koju magama roomata. Vot see on töökultuur - euroopa ja valge inimese moodi. Täna on ka reede ...
Proosit sõbrad! Ja ärge unustage päikeselise ilmaga sašlõkki tegemast - see annab põhjuse seltskondlikuks joominguks vabas õhus ja on jube hea peale hammustada :D
Vahepeal on ju nii palju juhtunud. Aga mul pole lihtsalt viitsimist olnud. Mitte, et näiteks töö juures muud sittagi teha oleks, aga ...
Alustame siis algusest.
Kõigepealt oli seltsimehel sündimise tähistamine. Sai vaeseke juba Jeesuse vanuseks (33 kui keegi ei tea) ja oli väga kuri kui keegi naeltele ja haamrile vihjas. Tal oli ilusti terve baar kinni pandud ja palju jooki varuks ostetud. Isegi pealehammustamist oli ta lahke inimene raatsinud tellida. Meeleolu oli muidugi ärev tänu tibladele kes paar päeva enne seda olid pealinnas märatsema hakanud. Värdjad raisk. Kui me kõik olime ilusasti kõrtsi kohale jõudnud, teatas omanikuemand, et meie armsal kodumaal on tiblade talitsemiseks kuiv seadus välja kuulutatud ja järgmisel hommikul ta meile enam peaparandust müüa ei tohi. Seltskonnal tõmbas automaatselt rusika rulli. Ääre pealt oleks läheduses oma autot silitanud muulastest autopedede seltskond profülaktika mõttes kere peale saanud, aga ju nad said siis meie kurjadest pilkudest aru ning sõitsid minema. Sõnaga meie istusime maha ja valasime lipsu taha nii palju kui tühja ruumi ees oli. Tore istumine oli lõppude lõpuks. Hiljem kuulsime, et kolleegid liidust olid mingitele lipurüvetajatest tibladele asfaldil söösthüppeid õpetanud. Oleks isegi tahtnud samas olla, kuna tegelikus oli palju põnevam olnud lehes kirjutatust (6).
Järgmine hommik ärkasime sünnipäevalapse juures. Elu elamisväärsus oli esialgu sügava kahtluse all. Õnneks oli sünnipäevalapsele hädavajalisi esmaabitarbeid kingitud :) Need maitseid hästi. Siis otsiti muidugi veel mustade päevade varusid üles ja kuskil poolest päevast saati mul andmed puuduvad. Tore nädalavahetus oli.
Edasine aeg on möödunud eriliste eredamate hetkedeta töö tähe all. Vähemalt on suures firmas see tore asi, et igal nädalal on kellegil sünnipäev. See aga tähendab seda, et reedeti kuskil lõuna ajal hakatakse kombekalt viina viskama ja tööpäeva lõpus minnakse kõrtsi edasi jooma. Kella seitsmeks on kõik juba kenasti kutu-piilud ja võivad koju magama roomata. Vot see on töökultuur - euroopa ja valge inimese moodi. Täna on ka reede ...
Proosit sõbrad! Ja ärge unustage päikeselise ilmaga sašlõkki tegemast - see annab põhjuse seltskondlikuks joominguks vabas õhus ja on jube hea peale hammustada :D
neljapäev, 12. aprill 2007
Pealinna mõtted
Kole koht see Tallinn. Kellelgi pole piisavalt aega olnud, et minuga koos juua. Kõigil on nii kiire nii kiire. Istun siis õhtuti üksinda hotellis ja joon. Ongi hea. Tuleb odavam, ei pea kellegile välja tegema, ega kõrtsis turistidele mõeldud hindasid maksma. Pealegi ei pea hotellitoas joomise ajal ka riideid kandma ja peldikupotil istudes näeb telekat. Jube hea omadus. Peaks endale koju ka miskise peeglitest konstrui aretama. Võtad lati head suitsuvorsti pealehammustamiseks, paki suitsu, mõned õlled ja lähed istud poti peale telekat vaatama. Pudelid paned vannivette jahedasse ja naudid. No mitte grammigi ei peaks oma perset liigutama. Siis veel arvuti pilt ka telekasse ja sinihambaga klaver ja hiir man. Pärast seda polegi nagu enam põhjust mujal aega veeta... Kuigi magada on voodis siiski mugavam.
Inimesed, tehke vähem tööd ja ärge rabelege nii palju. Kuhu on jäänud teie kiiduväärt oskus niisama vedeleda? Kuhu on jäänud teie tahe uinuda õndsas alkoholiuimas poolest õhtust mälestusi omamata? Saage ometigi kord jälle nendeks rõõmsateks alkolembesteks olevusteks kes te olita noorematena. Jah, teil polnud võibolla sentigi hinge taga, teil polnud pangalaenu kaelas, teil polnud peret loodud ja töökoht oli ka rohkem joomise finantseerimiseks kui karjääri tegemiseks (kui üldse oli) - aga teie hing oli terve ning meel kerge.
Ahh persse minge. Närige oma xanaxeid ja cipramile ning tehke tormakat karjääri. Oma valik ju ikkagi kuidas siit ilmast lahkuda. Kas enne neljakümnendat stressist tekkinud infarkti/insulti või siis minu moodi - enne neljakümnendat maksapuudulikuse või millegi muu sarnase lõbusa failiure kätte.
Et te raisad pudelit lahti ei saaks!
Ülejäänud joodikutele aga soovin avarat kõri ja head libisemist!
Inimesed, tehke vähem tööd ja ärge rabelege nii palju. Kuhu on jäänud teie kiiduväärt oskus niisama vedeleda? Kuhu on jäänud teie tahe uinuda õndsas alkoholiuimas poolest õhtust mälestusi omamata? Saage ometigi kord jälle nendeks rõõmsateks alkolembesteks olevusteks kes te olita noorematena. Jah, teil polnud võibolla sentigi hinge taga, teil polnud pangalaenu kaelas, teil polnud peret loodud ja töökoht oli ka rohkem joomise finantseerimiseks kui karjääri tegemiseks (kui üldse oli) - aga teie hing oli terve ning meel kerge.
Ahh persse minge. Närige oma xanaxeid ja cipramile ning tehke tormakat karjääri. Oma valik ju ikkagi kuidas siit ilmast lahkuda. Kas enne neljakümnendat stressist tekkinud infarkti/insulti või siis minu moodi - enne neljakümnendat maksapuudulikuse või millegi muu sarnase lõbusa failiure kätte.
Et te raisad pudelit lahti ei saaks!
Ülejäänud joodikutele aga soovin avarat kõri ja head libisemist!
teisipäev, 10. aprill 2007
Elu
Firma plekib minu ööbimise eest 1,6k ööpäev. Masendav tegelikult palju selle eest juua saaks. Järgmine kord lasen endale selle klotsi pihku laduda ja ööbin sõprade juures mitte hotellis. Kuigi siis ma hui koolitustel asjaks oleks.
Hotelliõhtud on nii lahedad. Vedeled tugitoolis, vaatad telekat ja kallad lipsu taha. Ainult seda tuleb tähele panna, et minibaari kallale ei lähe - see raiub rahakotist tükke nagu terava kirvega. Eelmise nädala kurjadest joobnud kogemustest räägin:(
Täna peaks minu elu armastus mulle külla tulema. Saab natuke mesijuttu puhuda ja meeldivas seltskonnas aega veeta. Ja olenemata neiu plaanidest ja kavatsustest (või nende puudumisest) ootab mind laual pudel brändit ja külmas paar liitrit õlunaadi :D
Janu!
Hotelliõhtud on nii lahedad. Vedeled tugitoolis, vaatad telekat ja kallad lipsu taha. Ainult seda tuleb tähele panna, et minibaari kallale ei lähe - see raiub rahakotist tükke nagu terava kirvega. Eelmise nädala kurjadest joobnud kogemustest räägin:(
Täna peaks minu elu armastus mulle külla tulema. Saab natuke mesijuttu puhuda ja meeldivas seltskonnas aega veeta. Ja olenemata neiu plaanidest ja kavatsustest (või nende puudumisest) ootab mind laual pudel brändit ja külmas paar liitrit õlunaadi :D
Janu!
esmaspäev, 9. aprill 2007
Järgmine nädalavahe
Laekusin kodulinna ja istusin arvuti taha. Oli kohe selline soe kodune tunne. Rahad olid otsas ja eriti juua ei saanud. Selle munade värvimise päeva istusin kodus ja mängisin vanu DOSi mänge. Õhtul tuli Kass minu juurde ja tõi ühe õlle. Kuna sellest minu hingele mitte küll ei olnud läksin linna naise juurde, viskasin pesu pesema ja kukkusin keberneerima.
Lapäeval keppisin lõppkokkuvõttes oma naist neli korda. Vahepeal käisime linnas söömas ja muidu puhkamas. Õhtul võtsin veel väikese pudeli Saare Gini ligi, et oleks hea rüübata, Aga me olime suurest keppimisest mõlemad nii läbi, et me eriti palju juua ei jõudnud.
Pühaba hommikul ma teenisin jälle oma pannkoogid auga välja ning asusin siis jälle pealinna poole teele. Praegu kirjutan siin meeldivas õlleuimas seda teksti siin sõbra juures ja vaatan siira lootusega edasi alkoholiauruste õhtutega töönädalale armsa kodumaa pealinnas.
Proosit sõbrad.
Lapäeval keppisin lõppkokkuvõttes oma naist neli korda. Vahepeal käisime linnas söömas ja muidu puhkamas. Õhtul võtsin veel väikese pudeli Saare Gini ligi, et oleks hea rüübata, Aga me olime suurest keppimisest mõlemad nii läbi, et me eriti palju juua ei jõudnud.
Pühaba hommikul ma teenisin jälle oma pannkoogid auga välja ning asusin siis jälle pealinna poole teele. Praegu kirjutan siin meeldivas õlleuimas seda teksti siin sõbra juures ja vaatan siira lootusega edasi alkoholiauruste õhtutega töönädalale armsa kodumaa pealinnas.
Proosit sõbrad.
Nädal
Nädal oli vaikne. Istusin oma vaba aja vaikselt pealinna ühes tipphotellis ja muretsesin selle pihta, et vanalinna piirkonnas on ropult kallis juua. Suurem osa päevadest kulus firmas õppimisele kuidas pohhuist olla. Õhtud sujusid vaikses mõnusas alkouimas. Ja need värdjad ütlesid mulle alles checkouti ajal, et ma võin oma toas suitsu teha. Tõprad.
Nädalavahe
Reede õhtust nagu juba eelmises postis mainitud, ma ei räägi. Liiga kole oli. Lauba siirdusin parima sõbra naise sünnale pealinna. Alguses istusime vaikselt paigal ja rüüpasime jooki ning sõime sööki. Oli ka suht lahe. Siis läksime parlamenti. See oli elamus omaette. Kuna mu magu ei suutnud erilist alkoholi vastu võtta, siis püsisin hommikuni suht selges olekus. Imetabane, mida inimene võib selgemat sorti peaga klubis tähele panna. Terve klubi peale oli 15+1 koledat tibi. See +1 oli üks eriliselt kole turvaemane. Tore tähelepanek oli, et pea kõik seelikut kandvad emased olid professionaalid. Gothe ma sinna nimekirja ei loe. Need on lihtsalt omamoodu iminesed. Pühapäeval hakkas juba elu vaikselt oma tavalistesse radadesse loksuma - e.g. õlu libises vaikselt sisse ja kõik oli ilus. Hommik algas sõbra rõdul Mehhikost toodud võrkkiiges päikest võttes ja õlut sisse valades. Po zakonu nagu öeldakse.
teisipäev, 3. aprill 2007
Neljapäev
Hommik oli suht normaalne, ei olnudki väga halb olla. Päeva peale siirdusin linna, et oma kaart tagasi saada ja eelmise päeva riided välja osta. Läksin tegin naise juures natuke moeshowd ja padavai stammkneipesse. Lemmikneiu oli tööl jälle. Võtsin väikse praekese ja jäätee. Soolikas sees ei tahtnud kuidagi suhelda. Siis tuli Bach sinna ja hakkas kohvi jooma koos minuga petlikus lootuses, et mina õlut võtma ei hakkagi. Varsti libises õlu hästi ja kell sai juba varaõhtu. Bach läks bussi peale ära ja ma tundsin ennast nii üksi-nii üksi. Helistasin kõigile inimestele kes vähegi meelde tulid. Lõpuks oli suht suur seltskond koos juba. Siis ratsutas lambist sisse ei keegi muu kui Kass ise, torkas mulle pool kilo klotsi pihku vanade aegade mälestuseks ja asus ka lipsu taha valama. Asi läks lõpuks ikka suht käest ära. Mina ja Kass tellisime lõpuks takso ette ja läksime ringiga läbi Piiri putka minu juurde. Seal lasime juba teravat naha vahele. Hommikul ärkasin ulmeliselt vara ja kahtlesin kas ikka tasub elada. Kass hea inimene tõi muidugi gastronoomist maitsvat viina hommikusöögiks. Mingi hetk peale pasteedivõileibu tuli elu tagasi ja hakkasin ise ka vene sõdurilaulude saatel viinustama. Õhtust me ei räägi, see oli liiga kole ja värisev...
kolmapäev, 28. märts 2007
Kolmapäev
Hommikul mõtlesin, et olen tubli ja lähen sebin endale miskiseid uuendusi garderoobi. Tsiteerides Võsut: raha ei ole rukis, mida talvel ei saa, genereerisin kaks kilo klotsi kontole ja siirdusin linna. Asi algas hästi, sain endale ilusad uued suvised püksid täiesti normaalse raha eest. Järgmises poes avastasin, et olin järjekordselt kaardi automaati jätnud. Leppisin kokku, et tulen järgmise päeva esimese poole sees kaubale sulaga järgi (pangakontorid olid kõik kinni juba) ning suundusin oma stammkneipesse. Minu lemmikneiu oli jälle letis. Istusin maha ja tankisin tahket. Bach ja Helen olid ka seal nii et oli täiesti mõnus muliseda. Lemmikneiu oli öö läbi veini joonud ja otse tööle tulnud - seega suht läbi oli vaeseke omadega. Tankisin vapralt vedelat peale ja voltisin salfakaid. Siis kui kell hakkas juba buss saama võtsin viinapoest veel mõned õlled näppu ja tulin koju. Põnn oli ka Tussu juures, nii et täna keppi ei saa. Järelikult tuleb lihtsalt endal pilt eest ära juua ja hommikut ootama jääda. Homme peaks naise juurde keppima minema.
teisipäev, 27. märts 2007
Kole/vahva nädalavahetus
Ma ei mäleta mida ma reede õhtul tegin. Ju siis polnud midagi erilist. Aga tõenäoliselt pärineb sellest õhtust tühi brändipudel laua all.
Laupäeval magasin kaua nagu alati. Siis sundisin ennast sööma miskeid makarone mis külmkapis vedelesid. Siis sõitsin linna seltsimeestega kohtuma ja sõjaplaani pidama. Kui plaanid täituvad, tuleb suvel tore üritus kus saab ufodele näkkuda. Sealt siirdusime muidugi sujuvalt edasi minu stammkneipesse õlunaadi luristama. Väga lahkelt libises sisse. Pealegi oli minu lemmiknäitsik letis ja õnneks oli tal ka piisavalt aega mulle tähelepanu pöörata. Poisid olid meeldivalt kadedad. Mingil hetkel oli sõjajuttu puhuv Frank juba oma tavalises konditsioonis - värises ja ei suutnud enam väga selgelt rääkida. Varsti peale seda ta lahkus oma kodukõrtsi laua taha magama. Ennu hakkas juba teibist ja tüüblitest rääkima. Hiljem tekkis mul millegi pärast idee oma naisele külla minna. Äkki oli ennem nii kokku lepitud? Sõber Viljar viis mind lahkelt kohale ja ilmutas selgeltnägijalikke võimeid hommikuste pannkookide suhtes. Joodud oli piisavalt palju, et enam ei seisnud, aga rippus kuradi hästi. Sõnaga, õhtul minust suurt asja ei olnud, aga tundub et naine jäi minu oskuslike lingvistiliste pingutustega rahule (cunning linguist - vahva sõnademäng mingist Bondi-filmist).
Hommikul jälle seisis ja sai korralikult munad pessa keerata. Suisa säravisilmil tehti pannkooke ;) Peale seda tõttasin viisakate vabandustega minema. Tee viis viinapoodi kus võtsin oma viimase raha eest neli Alexandrit ja läksin Arksi juurde. Grill tossas, vorst särises, elu. Arksi paarimees värises õllepudeli küljes, Frank ja Arks olid kohe-kohe esimesest kirsiliköörist jagu saamas. Hakkasin endale ka värisevast õllepudelist vedelat sisse valama. Mingil hetkel saabus patrulliga Tussu ja hakkas ka õlunaadi maitsma. Patrulliga käidi veel joogi ja rakettide järel. Ostsime linna pealt viimased lihakillud ära ja tundsime ennast hästi. Mina olin traditsiooniliselt grillmeister. Siis tuli veel igasugust rahvast. Ukrainka võttis meestest eeskuju ja näitas kevadpäikesele alasti ülakeha. Minu teleskoobid olid loomulikult jälle paigal nagu naelutatud. Hiljem võttis ta mul garaažis diivani peal väga oskuslikult suhu. Mina olin muidugi juba jälle nii purjus, et pauk lahti ei läinud, aga protsess oli pikk ja nauditav. Tundub, et ma vist meeldin talle natuke ;) Kuigi talle meeldivad paljud. Kui me garaaži alt tunnike hiljem välja tulime, oli seltskond suuresti muutunud. Ja kõik olid tunduvalt rohkem purjus kui tund aega ennem. Arks oli vist natuke kade minu peale, aga ta oli nii purjus, et ei viitsinud pahandama hakata. Mingi hetk saatsin Ukrainka viisakalt bussi peale ja tõin viinapoest veel õlut. Tagasi jõudes olid grilli ümber alles veel ainult Arks, Tiia ja Habe. Kõik segi nagu ette nähtud. Jorisesime veel natuke kuni Arks koos tooliga külili kukkus ja arvas, et tal on seal väga hea magada. Lohistasin ta üles voodisse magama ja jorisesin edasi. Habe oli ikka väga segi ja kippus kangesti kaklema. Tema sõbralikest patsutustest on õlg siiani valus. Mingil hetkel arvasid ka need viimased seltsilised, et on tagumine aeg koju tuikuda. Panin garaaži lukku koristasin täis pudelid kotti ja roomasin kah Arksi hobituppa diivanile tuttu.
Hommikul oli Arks traditsiooniliselt vastik ja ajas mind mitutundi varem üles kui inimlik oleks. Ta oli juba jõudnud töö juures ära käia ja toppis mulle miskit Muhu koduõlut nina alla. Nägi välja ja maitses nagu oleks seda juba joodud. Värisesime natuke aega ja läksime välja koristama. Tõsine lahinguväli oli ees. Arks elab kadestamisväärselt rahulikus rajoonis - poolik suitsuplokk ja tühi taara vedeles täpselt seal kuhu see eelmisel õhtul pudenenud oli. Kui plats juba natuke inimlikum välja nägema hakkas, tegime grilli lõkke üles ja värisesime väljas edasi. Isegi mõte õlle joomisele tekitas maos krampe. Umbes tunnikese pärast suutsime ennast nii palju kokku võtta, et sööklasse tahket tankima minna. Jõin liitri mahla ja sõin kamaka liha. Siis tekitasin asutuse tualetis keraamikakahjustusi. Elu hakkas vaikselt tagasi tulema. Arksi juurde hakkas vaikselt jälle rahvast kogunema. Lavapoisid olid kohal, Ukrainka tuli ka poole päeva pealt. Õlu hakkas ka jälle maitsema. Siis hakkasid juba kõik joogid maitsema. Puhusime mõnusalt mulli kuni varase õhtuni ehk siis jookide lõpuni. Arks oli juba jälle segi, aga pohmakas polnud tal ikka veel üle läinud. Ja ta tahtis kangesti tuttu minna. Hakkasime vaikselt laiali pudenema. Bussisõit koju oli pikk ja põrgulik. Pidasin kindlat plaani kodus kohe magama kukkuda, aga nagu alati jõudsin ma ennem korraks arvuti taha istuda. Palju tunde, värinaid ja kuus filmi hiljem roomasin teki alla ja hakkasin lõvisid peletama.
Praeguseks on ainult kerged värinad ja tühi rahakott pikka nädalavahet meenutamas. Kui kuskilt raha saaks võiks vist jälle jooma hakata. Viina on, aga peale pole midagi juua ega hammustada. Taarat ei viitsi ka ära viia. Äkki tuleb siiski kaine õhtu. Sööma peaks ka...
Laupäeval magasin kaua nagu alati. Siis sundisin ennast sööma miskeid makarone mis külmkapis vedelesid. Siis sõitsin linna seltsimeestega kohtuma ja sõjaplaani pidama. Kui plaanid täituvad, tuleb suvel tore üritus kus saab ufodele näkkuda. Sealt siirdusime muidugi sujuvalt edasi minu stammkneipesse õlunaadi luristama. Väga lahkelt libises sisse. Pealegi oli minu lemmiknäitsik letis ja õnneks oli tal ka piisavalt aega mulle tähelepanu pöörata. Poisid olid meeldivalt kadedad. Mingil hetkel oli sõjajuttu puhuv Frank juba oma tavalises konditsioonis - värises ja ei suutnud enam väga selgelt rääkida. Varsti peale seda ta lahkus oma kodukõrtsi laua taha magama. Ennu hakkas juba teibist ja tüüblitest rääkima. Hiljem tekkis mul millegi pärast idee oma naisele külla minna. Äkki oli ennem nii kokku lepitud? Sõber Viljar viis mind lahkelt kohale ja ilmutas selgeltnägijalikke võimeid hommikuste pannkookide suhtes. Joodud oli piisavalt palju, et enam ei seisnud, aga rippus kuradi hästi. Sõnaga, õhtul minust suurt asja ei olnud, aga tundub et naine jäi minu oskuslike lingvistiliste pingutustega rahule (cunning linguist - vahva sõnademäng mingist Bondi-filmist).
Hommikul jälle seisis ja sai korralikult munad pessa keerata. Suisa säravisilmil tehti pannkooke ;) Peale seda tõttasin viisakate vabandustega minema. Tee viis viinapoodi kus võtsin oma viimase raha eest neli Alexandrit ja läksin Arksi juurde. Grill tossas, vorst särises, elu. Arksi paarimees värises õllepudeli küljes, Frank ja Arks olid kohe-kohe esimesest kirsiliköörist jagu saamas. Hakkasin endale ka värisevast õllepudelist vedelat sisse valama. Mingil hetkel saabus patrulliga Tussu ja hakkas ka õlunaadi maitsma. Patrulliga käidi veel joogi ja rakettide järel. Ostsime linna pealt viimased lihakillud ära ja tundsime ennast hästi. Mina olin traditsiooniliselt grillmeister. Siis tuli veel igasugust rahvast. Ukrainka võttis meestest eeskuju ja näitas kevadpäikesele alasti ülakeha. Minu teleskoobid olid loomulikult jälle paigal nagu naelutatud. Hiljem võttis ta mul garaažis diivani peal väga oskuslikult suhu. Mina olin muidugi juba jälle nii purjus, et pauk lahti ei läinud, aga protsess oli pikk ja nauditav. Tundub, et ma vist meeldin talle natuke ;) Kuigi talle meeldivad paljud. Kui me garaaži alt tunnike hiljem välja tulime, oli seltskond suuresti muutunud. Ja kõik olid tunduvalt rohkem purjus kui tund aega ennem. Arks oli vist natuke kade minu peale, aga ta oli nii purjus, et ei viitsinud pahandama hakata. Mingi hetk saatsin Ukrainka viisakalt bussi peale ja tõin viinapoest veel õlut. Tagasi jõudes olid grilli ümber alles veel ainult Arks, Tiia ja Habe. Kõik segi nagu ette nähtud. Jorisesime veel natuke kuni Arks koos tooliga külili kukkus ja arvas, et tal on seal väga hea magada. Lohistasin ta üles voodisse magama ja jorisesin edasi. Habe oli ikka väga segi ja kippus kangesti kaklema. Tema sõbralikest patsutustest on õlg siiani valus. Mingil hetkel arvasid ka need viimased seltsilised, et on tagumine aeg koju tuikuda. Panin garaaži lukku koristasin täis pudelid kotti ja roomasin kah Arksi hobituppa diivanile tuttu.
Hommikul oli Arks traditsiooniliselt vastik ja ajas mind mitutundi varem üles kui inimlik oleks. Ta oli juba jõudnud töö juures ära käia ja toppis mulle miskit Muhu koduõlut nina alla. Nägi välja ja maitses nagu oleks seda juba joodud. Värisesime natuke aega ja läksime välja koristama. Tõsine lahinguväli oli ees. Arks elab kadestamisväärselt rahulikus rajoonis - poolik suitsuplokk ja tühi taara vedeles täpselt seal kuhu see eelmisel õhtul pudenenud oli. Kui plats juba natuke inimlikum välja nägema hakkas, tegime grilli lõkke üles ja värisesime väljas edasi. Isegi mõte õlle joomisele tekitas maos krampe. Umbes tunnikese pärast suutsime ennast nii palju kokku võtta, et sööklasse tahket tankima minna. Jõin liitri mahla ja sõin kamaka liha. Siis tekitasin asutuse tualetis keraamikakahjustusi. Elu hakkas vaikselt tagasi tulema. Arksi juurde hakkas vaikselt jälle rahvast kogunema. Lavapoisid olid kohal, Ukrainka tuli ka poole päeva pealt. Õlu hakkas ka jälle maitsema. Siis hakkasid juba kõik joogid maitsema. Puhusime mõnusalt mulli kuni varase õhtuni ehk siis jookide lõpuni. Arks oli juba jälle segi, aga pohmakas polnud tal ikka veel üle läinud. Ja ta tahtis kangesti tuttu minna. Hakkasime vaikselt laiali pudenema. Bussisõit koju oli pikk ja põrgulik. Pidasin kindlat plaani kodus kohe magama kukkuda, aga nagu alati jõudsin ma ennem korraks arvuti taha istuda. Palju tunde, värinaid ja kuus filmi hiljem roomasin teki alla ja hakkasin lõvisid peletama.
Praeguseks on ainult kerged värinad ja tühi rahakott pikka nädalavahet meenutamas. Kui kuskilt raha saaks võiks vist jälle jooma hakata. Viina on, aga peale pole midagi juua ega hammustada. Taarat ei viitsi ka ära viia. Äkki tuleb siiski kaine õhtu. Sööma peaks ka...
Uuestisünd
Eelmine tegelane, kes siin sama nime all kirjutas lõpetas oma tänuväärse töö ära. Ma ei proovigi saada tema vääriliseks mantlipärijaks. Ma olen hoopis teistsugune joodik. Ma elan teises linnas. Ma teenin kordades vähem. Sõnaga, mina olen tavaline kalkar tänavalt.
Üritan siin talletada sündmusi mis on möödunud meeldivas alkoholijoobes ja vahvaid mõtteid, mis on minu peas koos alkoholiaurudega meeldivalt aega veetnud. Olen pikalt planeerinud sellist blogi tootma hakata, aga laiskus on alati takistanud. Viimase tõuke andis fakt, et see URL vabaks sai.
Slange va sõbrad!
Seoses avlikuse aktiivse osaluse tõttu olen oma kirjutistega nüüd hoopis siin aadressil. Et vana Shoulddrinkmore saaks oma kola jälle vanal aadressil üles riputada.
Üritan siin talletada sündmusi mis on möödunud meeldivas alkoholijoobes ja vahvaid mõtteid, mis on minu peas koos alkoholiaurudega meeldivalt aega veetnud. Olen pikalt planeerinud sellist blogi tootma hakata, aga laiskus on alati takistanud. Viimase tõuke andis fakt, et see URL vabaks sai.
Slange va sõbrad!
Seoses avlikuse aktiivse osaluse tõttu olen oma kirjutistega nüüd hoopis siin aadressil. Et vana Shoulddrinkmore saaks oma kola jälle vanal aadressil üles riputada.
Tellimine:
Postitused (Atom)
