Pealinna mõtted

Kole koht see Tallinn. Kellelgi pole piisavalt aega olnud, et minuga koos juua. Kõigil on nii kiire nii kiire. Istun siis õhtuti üksinda hotellis ja joon. Ongi hea. Tuleb odavam, ei pea kellegile välja tegema, ega kõrtsis turistidele mõeldud hindasid maksma. Pealegi ei pea hotellitoas joomise ajal ka riideid kandma ja peldikupotil istudes näeb telekat. Jube hea omadus. Peaks endale koju ka miskise peeglitest konstrui aretama. Võtad lati head suitsuvorsti pealehammustamiseks, paki suitsu, mõned õlled ja lähed istud poti peale telekat vaatama. Pudelid paned vannivette jahedasse ja naudid. No mitte grammigi ei peaks oma perset liigutama. Siis veel arvuti pilt ka telekasse ja sinihambaga klaver ja hiir man. Pärast seda polegi nagu enam põhjust mujal aega veeta... Kuigi magada on voodis siiski mugavam.
Inimesed, tehke vähem tööd ja ärge rabelege nii palju. Kuhu on jäänud teie kiiduväärt oskus niisama vedeleda? Kuhu on jäänud teie tahe uinuda õndsas alkoholiuimas poolest õhtust mälestusi omamata? Saage ometigi kord jälle nendeks rõõmsateks alkolembesteks olevusteks kes te olita noorematena. Jah, teil polnud võibolla sentigi hinge taga, teil polnud pangalaenu kaelas, teil polnud peret loodud ja töökoht oli ka rohkem joomise finantseerimiseks kui karjääri tegemiseks (kui üldse oli) - aga teie hing oli terve ning meel kerge.
Ahh persse minge. Närige oma xanaxeid ja cipramile ning tehke tormakat karjääri. Oma valik ju ikkagi kuidas siit ilmast lahkuda. Kas enne neljakümnendat stressist tekkinud infarkti/insulti või siis minu moodi - enne neljakümnendat maksapuudulikuse või millegi muu sarnase lõbusa failiure kätte.
Et te raisad pudelit lahti ei saaks!
Ülejäänud joodikutele aga soovin avarat kõri ja head libisemist!