Võidupüha

Meie kanged esiisad jõid jaanilaupäeval 1920 ühes Läti linnas ülbed sakslased nii kuulsusrikkalt laua alla, et sellest saati on ilus traditsioon jaanipäeviti ennast umbe juua ja kakelda. Ja et jaksu jätkuks kauemaks tuleb kõrvale palju liha süüa.
Ega minagi saanud esiisade sitkusele alla vanduda ega traditsiooni rikkuda. Ostsin telgi, hulga õlut, väiksema sea jagu liha, võtsin naise näppu ja läksin sõbrale maale külla. Seal oli muinasjutuliselt ilus - sõime ja jõime kuniks jaksu jätkus. Isegi ilmataat ei näkkunud. Öö peale andis noorperemees ühele kaugemale/võõramale külalisele ka korraliku keretäie peksa nagu oleks too olnud paha saksmann Rauddiviisist. Kuigi too tahtis ainult peremehe koerale sibulat sisse sööta. Hommikul sõime ja jõime edasi kuni jälle kange uni hakkas kallale tulema.
Siis tulime linna ära, et kerge lõunauinak teha. Õhtul pakkisin naise kokku ja saatsin pealinna nädalaks koolitusele ja käisin suure paduvihmaga poes ...
Esmaspäeval ma ei jõudnudki tööle. Siiamaani pole eriti kainet hetke näinud.
Ilus aeg on see suvi, kahju ainult, et ilm nii sitt on. Samas on hea kui jopet kandma peab - jopel on mitu suurt taskut kuhu saab õlut sisse panna. Tea millal see janu jalust rabama kipub - siis hea kärmelt taskust kurjale praavitust haarata :D