Ahoi.
Pole üle miljoni aja kirjutanud. Ma olla väidetavalt halb inimene. Mulle endale meeldib ka nii mõelda. Aga mitte nende süüdistuste alusel, mida mulle ette heidetakse.
Naine sai vahepeal veel vanemaks kui vanaks. Kõigepealt kallasime koos vanapaksu, naiseõe pere ja Tibiga meie juures Kolm putlit tekiilat hinge vahele. Tegelikult mina jõin, vanapaks üritas tempos püsida ja ülejäänud teesklesid joomist. Tibi pipardas ja luristas paar ginikokteili, mis ma talle halastusest tegin, hinge vahele. Siis mindi muidugi kluppi. Seal jäeti mind ja naiseõemeest tuimalt lauda, nagu viimaseid kaltse ja kablati tantsima. Ma tean, et tema on suss ja ei saa sinna juba loomu poolest miskit parata. Aga minule meeldib ennast siiski alfaisaseks pidada, eriti purjes peaga. Esimene idee oli, et lähen demonstratiivselt lavale, raban seal miski tibinase ära ja purjetan vaikselt tollega tema kodu poole. Siis muidugi astus mängu minu nõrk iseloom ja läksin oma naisega tantsima. Sealtmaal minu mälestused katkevad (courtesy of Liviko Gin).
NÄDAL HILJEM (peale pikka mossitamist) teavitati mind naise poolt kirja teel, et ma olen üks vana ja vastik M&M's ja peaks üldse maha koolema ja kuidagi teda tagasi võita mul tõenäoliselt ei õnnestu. Imegu muna. Mind on juba kuid ignoreeritud, heal juhul korra kuus haletsusest keppi antud ja ka muudel moodidel minu elu põrguks tehtud ja sussi surutud. Ma olla ta õele demonstratiivselt põue vaadanud (mitte möödaminnes, vaid ikka minu moodi, et särgikaelus sõrmega eemale ja luup sisse) ja miski suvalise võõra tibiga tantsinud. No shit Sherlock! Kui kodus naist ei ole, hakatakse seda mujalt otsima. In vino veritas. Ma ei mäleta, et ma seda tegin, aga kõlab nagu aus reaktsioon ja märguanne minu senistele allasurutud pingetele. Naiseõele ma tahtsin juba kotte siis taha keerata kui ma veel oma praegust naist ei tundnudki. Peaaegu sai seda paar korda tehtudki (selgete mälestuste puudumisel ei saa kindlaid väiteid teha - mitte kumbki meist). Ja ega tegelikult asi kuskile arenenud pole. Elame koos nagu pioneerilaagri kõrvalkämpide elanikud. Sama pundi inimesed, aga muud ühist kui suur kodumaa NSVL pole tattigi.
Kas ma olen nüüd tõesti liiga M&M's kui ma tahan siit ära? Ei sunni mulle isegi korteri remondirahasid tagasi maksma. Ainult pesumasina raha tahan tagasi - see oli ikkagi minu juubelikingitus. Reedel lähen tissidega tibiga läbirääkimisi pidama, mida tema minuga kooselust arvab. Temaga on vähemalt millegist rääkida ja ta tunnistab ning hindab mind sellise inimesena, kes mategelikult olen. Praegune naine on ka pea viie aasta jooksul säilitanud illusiooni, et ta saab mind sundida ennast maha salgama. NO FUCKING WAY!!!
*M&M's= munn ja mongol
Tellimine:
Postitused (Atom)
