Ma olen ikka loll

No ikka päriselt loll olen. Tüdrik, kellele ma ütlesin juba paar aastat tagasi purjus peaga kamraadi aias, et ma teda armastan, tuli minu juurde suhtenõu küsima. Andsin, ausalt. Oma parima äranägemise järgi. Tõenäoliselt raiskadel tuleb helge tulevik tänu minu nõuannetele. Ja miks ma ei rääkinud paska kokku? Miks ma ei poetanud poolt sõna endast vahele. Sest ma olen loll munn. Mul esineb lollakaid perioode, kus ma endale ei mõtle. Vaid üritan teisi aidata. Päriselt ka. Krt, selline ligimesearmastus ja sodi tuleb ära lõpetada!
Oleks ma siin ajanud enesekeskset egomaniakaalset möla, oleks ma täna keppi saanud. Aga selle asemel ma andsin enda seljast t-särgi öösärgiks ja keerasin isegi viisakalt pilgu kõrvale. Ma olen mandunud mingiks vastikuks viisakaks türnüfliks, kes ei suuda isegi selliste eesmärkide puhul, nagu praegu minu teki all vedeleb, endale kindlaks jääda ja ainult omakasu püüelda. Ma olen liiga vana ja liiga pehme.
Siit ja nüüd alates - ma tegutsen naisterahvaste pihta ainult omakasupüüdlikel eesmärkidel. Kui neil pole pistmist minu emmiga, pole minul pistmist nendega! Nii on ja nii jääb! Saagu, saagu, ma sajatan!!!

Hoi

I'm drunk. I am fraking drop a ton of steel on your head pissed. And I love it. Ma tunnen ennast petetuna, kuna tubakapakk, mille ma poest ostsin, ja mis reklaamib ennast pea kaks pakki suitsu olevat, ei anna seda tulemust välja.
Siis ma olen veel asju teinud. Või siis just mitte teinud. Kas ma kahetsen? Kunagi kindlasti. Aga mitte praegu. Ma küll armastan teda, aga kui vahelduseks peaga ka mõelda (tolle ülemisega), siis ei oleks sealt niikuinii midagi välja tulnud. Seltskondlikult suhtlemisele panin ma ise purjus peaga (weeee!!!) piduri peale. Ma nimelt olla soolaleival öelnud, et ta õde paks on, või midagi. Naiste arvamus asjadest on imelik ja pole mitte meeste asi vaielda. Minu arvates on ta õde igati pandav. Kui ta raisk minu lõõpimisest aru ei saa, oma viga. Sõber ka minu pihta armukade, mitte et jällegi keegi seda tunnistaks. Ma olen juba piisavalt asju, mida ta niikuinii ei saa, tema eest ära võtnud, saagu nüüd ise ka aru, et "Quod licet Jovi non licet bovi". Ma olen enesekeskne nartsissistlik (not in the guido way) egomaniakk. Ja kui ma tõsiselt tahakski seal midagi ette võtta (tõsiselt ma mõtlen), jääks ikkagi üks noormees ette. Mitte, et ma lastega läbi ei saaks. Saan ja hästi. Aga kui mina pean see pederast olema, kes sunnib lapse emme kaisust oma voodisse, siis mis šansid mul on veel selle jõnglasega suhelda? Mina olen ju siis see paha inimene kes tuleb ja TEMA toimiva peremudeli ära lõhub. Frak, kui ma jälle seda tegema hakkan. Kooliealised poisid emme kaisus ... oi vei, siin tuleb terapeutidel tööd ja leiba. Mitte, et oleks minu asi arvustada, aga see on vale.
Pealegi, kas mul on vaja pingutada? Ei ole. Mul on olemas inimene, kes tuleb mulle omast vabast tahtest külla, et minuga keppida. Paar kuni rohkem korda nädalas. Ja mul on temaga ka rääkida millestki. Ja meie filmimaitse kattub pea suisa kolmandiku ulatuses. Ja me tõesti naudime teineteisega keppimist. Mitte, et ta nüüd ilus või midagi oleks, aga füüsiliselt me oleme kokku loodud. Kustutame tule ära või tõmbame teki üle pea. Aga samas kui teda magavana vaadata, on täiesti nunnu. Siin tuleb vist see teema mängu, et koledam emane on parem kepp. Ei hakka vaidlema, nende jaoks, kes päriselt ka ilusad on, mul niikuinii raha ei ole. Lepime sellega, mille puhul minu genitaalia maksev valuuta on. Nii naudin ise ka rohkem ;)

Dilemmad, elu ja värk

Alustame siis antud faktidest. Ma olen endale pähe võtnud, et ma armastan uuesti. Või siis jälle. Kuidas parajasti defineerida vaja. Vähemalt on tunne vana ja harjunud, selline soe. Kuigi ma mäletan, mis sealt hiljem tuli. Aga siis me olime noored ja lollid. Eriti mina. Tema ka muidugi, aga ma olen gentelmann ja jätan tolle sita enda kaela. Muidugi on tõrkeid, kellel see elu tänapäeval ikka lihtne oleks. Aga ma olen endale millegipärast lubanud, et ma hoian teda nagu sitta pilpa peal edasi. Ja harjutan kõrvalt hoolega, et kui kunagi, siis ...
Mitte, et tema seda teadma peaks, või see kuidagi teda kottidagi saaks - keegi pole siduvaid lubadusi esitanud. Aga ma harjutan tema heaks. Viimati ma jäin tema ees ikka kohe päris häbisse :S
Per Asperam ad Astra!

Vandersell

Sai siis kaugel lõunamaal käidud. 550 km DAFi-kastis loksutud. Nii sinna kui siia tagasi. Raisk, isegi soome ajateenija vaatas mind kaastundlikult.
Elasime koonduslaagris - hoolikalt põimitud okastraataed oli ümber ja värki. Süüa anti ka nagu Buchenwaldis, et ikke õige figuur manu tuleks. Plaadiliim ja õhkulastud siga. Kes ei tea, mis nood on, küsige Leedu pioneeridelt. Nälja, külma, märja ja muidu ebamugava peale anti lubatust kõvasti vähem raha ka veel. Raisad!
Aga siis ma tulin sellest vastikult odava õlle, suitsu ja lihaga riigist koju tagasi. (jällegi DAFi kastis 550km, aga palju lühem) Ja siin ootas mind armas neiu. Mitte, et nüüd ootas, aga jube armas ikkagi. Kui tl sandistavat peahaava poleks olnud, oleks võinud jaani üheks meeldivaimaks elus lugeda. Seltskond ikka jubedalt loeb.
Pärast tegin pea kolm päeva Arksi juures järeljaani. Too oli ka vahva. Plontide vihaks sai üks noor kena vidinas Liitu värvatud. Ja otse loomalikult sai tööstuslikes kogustes alkoholi hävitatud.
Kodukõrtsi omanikud annavad mulle ka meeldivalt palju tasuta alkoholi. Vana Latern on väga muhe kokteil!
Ning mõtle, mis Sa tahad, ma armastan Sind ikkagi!

Tänud!

Aitäh Sulle (Sa tead, kes Sa oled), et Sa olemas oled! Kellele ma ikka valetan?!? Ma ju armastan Sind ...

Voipiiksuja

Niih. Nüüd ma olen alasti. Niikuit üks vastsündind titt. Täiesti harjumatu tunne on.
Sai siia lugejate hulka esimene inimene, keda ma võin isiklikult päevast päeva näha. Veel hullem, ma olen temast siin kirjutanud. Ja mitte vähe. Kas tegu oli suure vea või muidu muheda lükkega, seda näitab tulevik. Igatahes see, et keegi PÄRISELT minust midagi teab, on viimase veerandsajandi uusim ja vägevaim leiutis. Eks näis, kuhu see viib. Kas üldkasuliku interneti leiutamiseni või tuumapommini. Mõlemad sihandsed uuenduslikud leiutised ...

Kentuki Lõvi

Ma olen ikka peast päris soe. No konkreetselt põõsa taha. Üks asi on eksekseksilt keppi tahta, aga kui ma omast vabast tahtest tema järgi pea põõsasse pööran, siis on asi viltu. Ta on kõik puha vahva tüdruk ja aastatetagusega võrreldes palju rohkem inimeseks muutunud. Aga kõike seda kuradi taaka uuesti üles soojendama hakata ...
Mõne koha pealt ju tahaks. Mitme koha pealt ma tean, et see on halb mõte. Ma ju ei taha tegelikult teist korda sellesse ämbrisse astuda. Või tahan?!? Ausalt peeglisse vaadates tundub, et tahan. Kainele mõistusele helistades tekkib mõte, et tuleks endale kasehaluga piki pead taguda. Süda või pea, kas see polegi mitte küsimus, mille vastus 42 on?!?

Konsa päälinnas

Ahoi kallid kaasjoodikud.
Hetkel istun ma keset ööd päälinnas vanapaksu rõdul ja sätin oma peas möödunud kontserdielamust ritta. Rock Cafés tegid koostööd Metsatöll, RAM ja Siiri Sisask. Heliga on poisid kõvasti vaeva näinud. Vokaali ja peenemaid pille oli vahest isegi kuulda juba. Musklitädi oleks nad võinud julgelt koju jätta, temast ei olnud üritusel muud kasu, kui et ta mulle lahkelt suitsupause pakkus muidu tiheda ja pika programmi ajal.
Päälinnas on imelik. Lähed konsale ja ei tunnegi iga teist inimest. Kuigi pea iga kolmas inimene oli selline, et õpiks kohe mitu korda lähemalt tundma ...
Oleks siin linnas pind olemas kus privaatselt keberneerida, oleks ma varsti sama kuulus kui Jaan.
Aga praegu istun ma siin rõdul, raal rüppe soendamas, kirjutan seda teksti ja mõtlen, et TOO neiu võiks ka siin koos minuga olla. Krt maitea, aga ära tegi mind raip. Tea, kas peaks temaga jälle tihedamalt suhtlema hakkama? See eeldaks muidugi töötust joodikukaltsust töiseks joodikukaltsuks muutumist ja uue jõnglasega majandamist, aga ...

Krt

Miks mu mõtted on niimoodi minevikus kinni?!? Ma näen olendit oma minevikust ja matan täiesti teadmatult emotsionaalseid ressursse hauda, kuhu ei tohiks tegelikult mitte midagi enam panna. Samas tema on inimene, kes mind päästis mikrotissilisest viimasest eksist.
Ma panin tma pildi laua peale, et meenutada ennast ilusamatest aegadest. Ja ma ei ole isegi oodatud seltskonna liige. Ma pean kas ühinema masinate külmusega või siit olemusest pagema. Ühel ehk teisel viisil.

Türamaivõi!!!

Küll see meesterahva siseelu võib ikka üks habras asi olla. Siin paar aega tagasi sai eksekseks külla kutsutud ja meeldiv aeg veedetud. No tõesti terapeutiline kogemus oli.
Ma ei tohi endale koju tulirelvi soetada, ma olen selleks liiga ebastabiilne. Vähemalt peale oma igapäevast kogust alkoholi. Seesama eksekseks täna rääkis, et oli just miskisega vapustavalt head seksi toimetanud. Niimoodi keeras katuse peale viltu, et sure maha. Rääkisime pikemalt ja kõik sai vägev jälle. Aga ...
Vähemalt aitas ta mul eksist üle saada. Mis on ju väga positiivne. Ma ei peagi enam pihkurluseks mikrotissidega naisi netist vaatama. Igatahes seda rauda taon ma praegu edasi, kuni ta vähegi leige on. Ja igasuguste uute toorikute suhtes ma hoian ka silmad lahti. Kuigi see on raske kui ma nädalas summa summarum paariks tunniks kodust väljun.
Jooge kalja sõbrad ja hoidke pöialt, et ma miskise emase leian, kellele regulaarselt saba alla väänata. Muidu muutun veel nii ebastabiilseks, et lõpetan joomise ära. Ja on siis nüüd seda kellegile vaja ...

Laiskuss

Krt, peaks ju aega olema, et siia kirjutada. Aga näed ikka ei satu kuidagi. Olen siis nüüd lõplikult masendavasse Eesti väikelinna ära kolinud. Võtme andsin ka ära. Põhitegevuseks on vedelemine ja joomine. Kui riik joomiseks rohkem raha annaks vedeleks suisa veel rohkem. Kui see kuidagi võimalik on.
Minust on saanud paadunud trekkie (Star Treki fänn). Enterprise'i on veel jäänud mõned osad vaadata viimasest hooajast. Värdjad hollivuudijuudid, kes sarja ära lõpetasid. Loodame, et vähemalt uue alternatiivse ajajoonega viimasest filmist miskit tarka peale hakatakse. Kui nad frantsiisi täiesti maha matavad siis ma lähen isiklikult kohale ja söödan neile seapekki sisse.
Eesti riik jääb järjest vaesemaks. Ja mina olen selles süüdi. Viimasel ajal pole riik minult enam sentigi alkoholiaktsiisi saanud. Viimati laupäeval, aga siis ma käisin kontserdil ja seal ei müüdud miskit aktsiisivaba. Ei. Ma ei elatu salaja üle piiri toodud Valgevene viinast, mis kohalikele markidele kvaliteedilt mäekõrguselt pähe siristab ja legaalsena poeriiulil ülevalt teises riiulis istub. Ma teen hoopis ise kalja. Tahtis pikemat harjutamist saada, kuna endine teinepool mul juba ammu keelas kodus igatsugu haisvaid projekte teostamast. Aga siin on savi, kuna ma suitsetan toas ja oman kroonilist põsekoopapõletikku, mis mu nina lõhnadele pikemaks sulgenud on. Ja tegelikult see pärmilõhn nüüd nii jube ka pole. Igatahes praegu olen jõudnud tulemini, kus kahe viimase laari kokkusegamisel on teostunud vägagi joodav rüübe. Ja sarve hakkab raip kui vanakurat. Praeguseks on umbes teine liiter naha vahel ja sisemine alkomeeter võrdleb tulemust umbes distantsiga keset teist Rocki kuuspakki. Oh happy days!!! Ja kui võrrelda kahe kuuspaki ca. €9.- hinnasilti (paremal juhul) ja €2~3.-, mis kulub sama koguse kalja tegemiseks ...
Ma nüüd joon igatahes edasi. Peale järgmist kannu mu sõrmed igatahes enam klahve üles ei leia. Ja riik võib oma aktsiisi valitud parteiliikmetele anaali toppida. Mina igatahes hakkan kõigile vähegi asjalikumatele joodikutest sõpradele seda pruulimise kunsti lähemalt õpetama.

Valitud

Riigikogu sai meil siis nüüd jälle selleks korraks valitud. Mingeid üllausi ei tulnud. Suur nelik tegi puhta vuugi ja kõik pisikese jäid oma pasalompi edasi.
Mina olen jätkuvalt vastik joodik edasi. Mu viimane eks hakkab juba isegi sarkasmi märke üles näitama. Nii lahe. Lõpuks ometi mingigi inimlikuse märk. Kui ta nüüd endale paar huviala ehk hobi ka leiaks võiks teda juba inimeseks pidama hakata. Muidu oli selline hilisteismeline, kes keska lõpukingiks miskilt poldilt lapse sai ja kunagi oma elu omanud polegi. Eks see elutus üks lahkumineku põhjuseid oligi. Lisaks minu eksessiivsele joomisele ja töötusele. Kurb tegelikult - harjumus kutsub mind jätkuvalt tema pisikeste tisside ja fantaasiavaese suguelu juurde tagasi. Ilma sitata, päriselt ka kutsub. Aga see selleks. Võibolla õnnestub lähitulevikus eksekseksile jälle püksi pugeda, temaga sai vähemalt rääkida. Kuigi me läbi ei saanud.
Persse, ma hakkan ikka väga haledaks nutumooriks muutuma siin. Ei, ma pole vinguvaks karsklaseks hakanud. Rahunege sõbrad. Ma olen juba (vähemalt) nädalakese jutti koomas olnud. Ja lõppu sellele õndsale olekule ei paista kuskilt. Marri jälgedes põrgusse kõlab hästi. Ja kui põrgu pipravitust tibinas on, kes ennast kätte ei anna, läheme Aare jälgedes ning kiirendame protsessi.

Piiks

Kuskil pole öeldud, et inimene peaks oma elu elama. Mina näiteks elan praegu deliiriumi piiri peal Charlie Harperi ja tema lähedaste elu.
Ma sain täna endale külmkapi. Külmkapid on jumala poolt loodud joodikute elu paremaks tegema. Ma ei pea enam iga päev poodi minema, ma saan lihtsalt külmkapist etteostetut võtta. Kui me Priiduga mõlemad nii joodikud poleks, oleks mu elektrisüsteem juba ammu valmis ja ma ei näitaks enne juunit siit peldikust väljaspool oma karvast lõusta. Inimestega suhtlemine on ülehinnatud. Ma isegi ei taha enam mingite suvaliste kärssadega koos juua. Ainult kodus üksinda või siis tõesti valitud sõprade seltsis. Kui ma ennast augusti lõpuks surnuks joonud pole, tuleb midagi ette võtta. Mõni produktiivne tegevus leida või siis see jama ära lõpetada. Ma pole veel otsustanud.
Reklaamige mulle lohakaid tüdrukuid, see aitab mul otsuseid positiivsemas suunas kallutada.

Persse!!!

Tuleb välja, et minu eksnaine on ikkagi minu kõrvalt teise mehega maganud. Nüüd peaks mustalt turult uurima, kust odavalt relva saaks. Amokijooks pidi lahe spordiala olema :)

Sissekanne

Meil on kohe valimised. Ma olen kindel, et kõik lähevad õigel ajal kohale ja valivad Eesti Iseseisvusparteid. Või mingit muud parteid, mis ei ole Keskerakond.
Ma olen juba mitmendat päeva jutti oma (mitte nii väga) koduses masendavas Eesti väikelinnas tagasi. See on see koht, kus ma joomatuuride keskel üldse selle blogiga alustasin.
Hetkel istun siin oma kiire netiühenduse taga, närin ennast Two and a half men'i kolmandast hooajast läbi ja kahetsen, et ma õhtul rohkem õlut ei ostnud. Ja käesolevaga olen jõudnud sirgele veendumusele, et siin on parem koht purjus peaga postitusi teha kui näoraamatus!

P.S. Laupäeval tuleb Priit ja aitab mul elektrisüsteemi edasi ehitada. Nii võib juhtuda, et sellest urkast siin saab kunagi isegi mingisugune elamisväärne asi.

Hope

2011

Perse!
Jõudis kätte aasta uus. 2011. Eesti riik kaotas oma viimase iseseisvustunnuse. Mingi hetk hakatakse mulle nüüd poes jevrosid tagasi andma. Ja igasugune sissetulek on numbriliselt masendavalt väike.
Töötu joodikukaltsuna hakkan vaikselt kodust välja kolima. Tagasi masendavasse Eesti väikelinna. Siin mind enam ei taheta. Sellest ajast saati ki töötuks jäin. Praegu võin juba julgelt öelda, et pool aastat pole keppinud ka. Vähemalt viimased kroonid vahetasin viinaks. Kotis vedeleb veel kümme pooleliitrist valgevene viinakest. Sedasama marki, mida maksutolli Nõmmes pea neli tuhat putlit kokku korjas. Uudis ehmatas korralikult ja võtsin suurema varu. Krt, viimati läks kuus pudelit kahe päevaga ja esimene päev ei joonudki viina.
Praegu kallan veel rummi sisse, kuniks pilt ees püsib. Enne sai emastele mojitosid kokku veeretatud. Minu omale (ametlikult endisele) eriti ei maitsenud, seega läks miskise Cuba Libre variandi peale. Mina suht samas sihis. Tibi jäi lõpuni mojitole truuks. Lõpuks tuli asi mul päris hästi välja.
Kui krt saaks oma naiselt (tolleltsamalt endiselt) veel viimase kepi ka kuidagi kätte, võiks suisa elu elama hakata. Muidu tundub asi kuidagi poolik. Ta küll vaikselt näitab poolehoiumärke, aga sealt kepini on veel tükk pugemist ja kainust. Pole just minu teema. Kati käskis hoolega keppida ja lõpuks suisa ära leppida, aga see leppimise eeldus, mis ta mainis, kipub kangesti kättesaamatuks jääma.
Sõbra naine määrib ennast mulle külge nagu või leiva peale, aga no kuidagi ei kutsu. Miskeid gootilibusid pakub ka mulle, aga need on nii rauast näoga, et enne keppimist tuleb pool tundi näpitsatega eelmängu teha.
Te kuulete minust veel. Ma kolin ju nüüd masendavasse väikelinna tagasi ja seal on minu kirjutamine alati viljakas olnud. Sealt see blogi üldes alguse saigi.
Sööge järgijäänud lihakraam endale perse, häviage kodused alkoholivarud ja üritage kauem elada, kui minu maks mulle lubab!