Ja kui me juba niipidi suhtleme ...

Ma olen mustvalge inimene. Kui ma ütlesin, et vot selle inimese kõrval ma kõik oma ülejäänud hommikud ärgata tahan, see nii ongi. Jääb kah. Ei tähenda, et minu üksildastel hommikutel sinna teisi kõrvalärkajaid ei ilmu. Pole nagu suundumust erakmungaks hakata (kui ma just väga rikkaks ei saa). Vnoh nii ma enda pea sees mõtlen. Ja siis ta tuleb, naeratab, kallistab ja kõik minu kaljukindlad põhimõtted on läinud. Pole suuremat eite kui Eesti mees!

Miks?!?

See kaunis neiu tõi selle teise südamerebestaja minu juurde. Oli miljon vaja tal kõik lahti rebida?!? Aga me jõudsime jätkuvalt sinnani, et ma nõrk ja loll olen. Seda, et ma loll (ja muid asju) olen, ütles tema kah. Ei vaidle. Suudaks südame sundimistele EI öelda, peaks ennast mittelolliks. Aga siis tuleb Tema ja ma olen vhluhvi kutsikas Tema süles. Mitte, et ma tahaks teisiti. Ma lihtsalt tahaks vastu vaielda. Ja ta üldse teeb sohki siin minu mõtteid lugedes! Ma Sind armastan ja (nagu Sina seda vaatad) seda tervele maailmale kuulutan!