Võidupüha

Meie kanged esiisad jõid jaanilaupäeval 1920 ühes Läti linnas ülbed sakslased nii kuulsusrikkalt laua alla, et sellest saati on ilus traditsioon jaanipäeviti ennast umbe juua ja kakelda. Ja et jaksu jätkuks kauemaks tuleb kõrvale palju liha süüa.
Ega minagi saanud esiisade sitkusele alla vanduda ega traditsiooni rikkuda. Ostsin telgi, hulga õlut, väiksema sea jagu liha, võtsin naise näppu ja läksin sõbrale maale külla. Seal oli muinasjutuliselt ilus - sõime ja jõime kuniks jaksu jätkus. Isegi ilmataat ei näkkunud. Öö peale andis noorperemees ühele kaugemale/võõramale külalisele ka korraliku keretäie peksa nagu oleks too olnud paha saksmann Rauddiviisist. Kuigi too tahtis ainult peremehe koerale sibulat sisse sööta. Hommikul sõime ja jõime edasi kuni jälle kange uni hakkas kallale tulema.
Siis tulime linna ära, et kerge lõunauinak teha. Õhtul pakkisin naise kokku ja saatsin pealinna nädalaks koolitusele ja käisin suure paduvihmaga poes ...
Esmaspäeval ma ei jõudnudki tööle. Siiamaani pole eriti kainet hetke näinud.
Ilus aeg on see suvi, kahju ainult, et ilm nii sitt on. Samas on hea kui jopet kandma peab - jopel on mitu suurt taskut kuhu saab õlut sisse panna. Tea millal see janu jalust rabama kipub - siis hea kärmelt taskust kurjale praavitust haarata :D

Suvepäevad

Oi türa, vahest on elu ikka ilus.
Tehti siis meie teenistusele suvepäevad. Et me, kes me üle armsa kodumaa laiali, teineteist ikka ilusti näost-näkku tundma õpiksime. Ja vihkama või siis armastama.
Asi algas reede õhtul kui me teatri juures parklas bussi ootasime. Bussile registreerunud 12 inimese asemel oli meid seal ainult neli vaprat meest. Buss ise oli 36-kohaline lahmakas kõikide kellade ja viledega. Eks me siis istusimegi neljakesi bussi perses nurgadiivanil ja jõime palju õlut. Nõmmes aretasime endale sanga, plaate, patareisid ja õlut ning sittusime kohaliku söögikoha peldiku umbe, enne kui sinna pulm sisse tuli. Siis lasime samas vaimus edasi lõunaosariikide poole. Peatusi tuli ainult järjest tihemini teha miskipärast.
Kohapeal me hakkasime juba tõsisemalt õlut ligi võtma. Edasi ma ei mäleta hästi.
Hommikul ärkasin oma kuudis põie ja peavalu peale jube vara üles. Kui need mured lahendatud said siis avanes eelmisest õhtust mahajäänud selline pilt.
Peale seda jõime kõhud ilusti õlut täis ja üritasime osaleda sellel kohustuslikul pioneerilaagri mängimisel, mida vist igadel suvepäevadel korraldatakse. Peale lõunat läksid aga palavus ja väsimus nii suureks, et tegin ühe pika ja korraliku lõunauinaku. Siis ajas kallis kolleeg mind üles ja kutsus õhtusöögile. Kuna pioneerilaagrit enam eriti karta polnud vaja istusime maha ja ma otsisin kotist magustoiduks kilose viski. Siis me ostsime veel kohaliku peremehe baarist kilose viski. Siis mingil hetkel käisd mehed Otepääl monopolis ja ostsid ära kogu viski mis neil olemas oli.
Hommikul ajasime endale kausikese seljankat naha vahele ja ostsime peremehelt veel ühe kilose viski. Siis pakkisime asjad kokku ja hakkasime tagasi kodu poole sõitma. Tõrvas ma ostsin kaks kolmveerandist viskit veel. Kena poemüüjaneiut tahtsime ka kaasa kutsuda, aga ta oli häbelik ja ei julgenud tulla (kuigi ülemus oleks isegi lubanud vast).
Kui ma koju jõudsin siis ma värisesin 36 tundi või rohkemgi jutti ja käisin iga poole tunni tagant agooniast ohkides sital. (Pean uhkusega tunnistama, et selle ~36h sisse jäi ka esmaspäevane tööpäev). Aga see üritus oli hilisemat vaeva väärt iga kell.
Kui nüüd hästi järgi mõelda, siis miskine neli laksu suvepäevasid peaks see suvi veel ees olema ...
Proosit sõbrad! Ja kandke mütsi, eriti kui te vabas õhus joote. Kolleeg sai päikesepiste ja vaagub (vähemalt välisel vaatlusel) veel siiani haua serval. Samas on tema kiilas pealagi nunnult punane :D

Jälle üks õnnestunud reede

Oli siis eile Tibi juubeli tähistamine. Esialgsed kartused igava beibemulina saatel õhtu öösse saata õnneks ei täitunud. Ropult kallis kõrtsis oli sebitud oma jookidega laud. Inimesed tei ei tea kui ilus võib olla suur morsikann kust sa saad endale prii pärast viina valada. Ja seda kõrtsis kus küüslauguleivad maksavad 50, mitte 15 raha. Ja isegi kluppi ei sunnitud mind igavlema minema, kuna mul oli hea ettekääne, et pean siin tööl täna blogisse uut sissekannet kirjutama ja töist nägu tegema tühjale kontorile. üritusel oli peale minu veel üks isane ja 6 emast. Ma tegin kõik endast sõltuva, et neljast liitrist kangest alkoholist midagi alles ei jääks. Naised on ju ihult nõdrad ja ei suuda palju juua. See teine isane oli ka alla keskmise kandmisega. Mul peaaegu õnnestus, aga siis pandi baar kinni. Miskine tilk viina sinna kannupõhja ikka jäi. Aga ju siis oli baaridaamidel ka ilusam õhtu.
Täna õhtul ma kavatsen ennast heast viskist kutupiiluks juua ja miskeid uuemaid liikuvpilte vaadata mis arvutis pesitsevad. Ja homme on terve päev minu päralt puhkamiseks, mängimiseks ja pea parandamiseks. Elu on vahest täiesti ilus.