Joodiku elu

Mingil hetkel tundub elu lihtne. Jood ennast täis ja keerad kellegile kannika vahele. A kui siis ilmnevad miskised elulised eripärasused - et keera siia või keera sinna või miskit värki. Liiga keeruline! Peaasi, et kõrist alla mahub!

Ehhh ...

Lootused on lollidele! Minu elu armastus (praegusel hetkel) väidab tõsimeeles, et seal pole midagi tõsist. Aga kui juba ämm asja "meheks" nimetab, võiksin mina teema vaikselt kokku võtta. Ma jään teda toetama ja poputama kuni minu rahakott seda vähegi võimaldab. Ja ma ei proovi tema peal (eriti tõsiselt) noid teaduslike teemasid. Ma armastan Teda rohkem kui kedagi teist oma elus, aga Tema mind ei taha ning ega ei ole lootust ka selleks, et hakkaks tahtma. Nüüd ma pean teemast ainult niimoodu mööda saama, et ma endale paela kaela ei pane. Armas Jumal, anna mulle too pikalt oodatud võit kätte, saan endale lõpuks pere luua ja muuski osas Sulle meele järele olla ...

Bloody fucking hell!!!

Täna öösel oli mingi väga imelik kuuseis. Ma olen nii õnnetult üksik inimene, kui veel olla annab. Minu praegune elu armastus võtab mind kui oma isa (ilmnenud info kohaselt ei tohi isegi pahaks panna). Ja siis pean ma ühe öö jooksul KAHELE naisterahvale (võimalikult läbi lillede) selgeks tegema, et hoolimata sellest, et nemad mind armastavad, mina nende pihta ei tunne muud kui nõusolekut purjus peaga või über purjus peaga keppida. Mina, kes ma olen nii kuival, kui veel olla annab, saadan ühe öö jooksul pikalt kaks naist, kes mulle armastust avaldavad ja suht otseselt keppi lunivad ... Kas see pisike tüdruk on mind lõplikult hulluks ajanud või on aastatepikkuse joomarluse tagajärjed kohale jõudnud ...