Kolmapäev

Hommikul mõtlesin, et olen tubli ja lähen sebin endale miskiseid uuendusi garderoobi. Tsiteerides Võsut: raha ei ole rukis, mida talvel ei saa, genereerisin kaks kilo klotsi kontole ja siirdusin linna. Asi algas hästi, sain endale ilusad uued suvised püksid täiesti normaalse raha eest. Järgmises poes avastasin, et olin järjekordselt kaardi automaati jätnud. Leppisin kokku, et tulen järgmise päeva esimese poole sees kaubale sulaga järgi (pangakontorid olid kõik kinni juba) ning suundusin oma stammkneipesse. Minu lemmikneiu oli jälle letis. Istusin maha ja tankisin tahket. Bach ja Helen olid ka seal nii et oli täiesti mõnus muliseda. Lemmikneiu oli öö läbi veini joonud ja otse tööle tulnud - seega suht läbi oli vaeseke omadega. Tankisin vapralt vedelat peale ja voltisin salfakaid. Siis kui kell hakkas juba buss saama võtsin viinapoest veel mõned õlled näppu ja tulin koju. Põnn oli ka Tussu juures, nii et täna keppi ei saa. Järelikult tuleb lihtsalt endal pilt eest ära juua ja hommikut ootama jääda. Homme peaks naise juurde keppima minema.

Kole/vahva nädalavahetus

Ma ei mäleta mida ma reede õhtul tegin. Ju siis polnud midagi erilist. Aga tõenäoliselt pärineb sellest õhtust tühi brändipudel laua all.
Laupäeval magasin kaua nagu alati. Siis sundisin ennast sööma miskeid makarone mis külmkapis vedelesid. Siis sõitsin linna seltsimeestega kohtuma ja sõjaplaani pidama. Kui plaanid täituvad, tuleb suvel tore üritus kus saab ufodele näkkuda. Sealt siirdusime muidugi sujuvalt edasi minu stammkneipesse õlunaadi luristama. Väga lahkelt libises sisse. Pealegi oli minu lemmiknäitsik letis ja õnneks oli tal ka piisavalt aega mulle tähelepanu pöörata. Poisid olid meeldivalt kadedad. Mingil hetkel oli sõjajuttu puhuv Frank juba oma tavalises konditsioonis - värises ja ei suutnud enam väga selgelt rääkida. Varsti peale seda ta lahkus oma kodukõrtsi laua taha magama. Ennu hakkas juba teibist ja tüüblitest rääkima. Hiljem tekkis mul millegi pärast idee oma naisele külla minna. Äkki oli ennem nii kokku lepitud? Sõber Viljar viis mind lahkelt kohale ja ilmutas selgeltnägijalikke võimeid hommikuste pannkookide suhtes. Joodud oli piisavalt palju, et enam ei seisnud, aga rippus kuradi hästi. Sõnaga, õhtul minust suurt asja ei olnud, aga tundub et naine jäi minu oskuslike lingvistiliste pingutustega rahule (cunning linguist - vahva sõnademäng mingist Bondi-filmist).
Hommikul jälle seisis ja sai korralikult munad pessa keerata. Suisa säravisilmil tehti pannkooke ;) Peale seda tõttasin viisakate vabandustega minema. Tee viis viinapoodi kus võtsin oma viimase raha eest neli Alexandrit ja läksin Arksi juurde. Grill tossas, vorst särises, elu. Arksi paarimees värises õllepudeli küljes, Frank ja Arks olid kohe-kohe esimesest kirsiliköörist jagu saamas. Hakkasin endale ka värisevast õllepudelist vedelat sisse valama. Mingil hetkel saabus patrulliga Tussu ja hakkas ka õlunaadi maitsma. Patrulliga käidi veel joogi ja rakettide järel. Ostsime linna pealt viimased lihakillud ära ja tundsime ennast hästi. Mina olin traditsiooniliselt grillmeister. Siis tuli veel igasugust rahvast. Ukrainka võttis meestest eeskuju ja näitas kevadpäikesele alasti ülakeha. Minu teleskoobid olid loomulikult jälle paigal nagu naelutatud. Hiljem võttis ta mul garaažis diivani peal väga oskuslikult suhu. Mina olin muidugi juba jälle nii purjus, et pauk lahti ei läinud, aga protsess oli pikk ja nauditav. Tundub, et ma vist meeldin talle natuke ;) Kuigi talle meeldivad paljud. Kui me garaaži alt tunnike hiljem välja tulime, oli seltskond suuresti muutunud. Ja kõik olid tunduvalt rohkem purjus kui tund aega ennem. Arks oli vist natuke kade minu peale, aga ta oli nii purjus, et ei viitsinud pahandama hakata. Mingi hetk saatsin Ukrainka viisakalt bussi peale ja tõin viinapoest veel õlut. Tagasi jõudes olid grilli ümber alles veel ainult Arks, Tiia ja Habe. Kõik segi nagu ette nähtud. Jorisesime veel natuke kuni Arks koos tooliga külili kukkus ja arvas, et tal on seal väga hea magada. Lohistasin ta üles voodisse magama ja jorisesin edasi. Habe oli ikka väga segi ja kippus kangesti kaklema. Tema sõbralikest patsutustest on õlg siiani valus. Mingil hetkel arvasid ka need viimased seltsilised, et on tagumine aeg koju tuikuda. Panin garaaži lukku koristasin täis pudelid kotti ja roomasin kah Arksi hobituppa diivanile tuttu.
Hommikul oli Arks traditsiooniliselt vastik ja ajas mind mitutundi varem üles kui inimlik oleks. Ta oli juba jõudnud töö juures ära käia ja toppis mulle miskit Muhu koduõlut nina alla. Nägi välja ja maitses nagu oleks seda juba joodud. Värisesime natuke aega ja läksime välja koristama. Tõsine lahinguväli oli ees. Arks elab kadestamisväärselt rahulikus rajoonis - poolik suitsuplokk ja tühi taara vedeles täpselt seal kuhu see eelmisel õhtul pudenenud oli. Kui plats juba natuke inimlikum välja nägema hakkas, tegime grilli lõkke üles ja värisesime väljas edasi. Isegi mõte õlle joomisele tekitas maos krampe. Umbes tunnikese pärast suutsime ennast nii palju kokku võtta, et sööklasse tahket tankima minna. Jõin liitri mahla ja sõin kamaka liha. Siis tekitasin asutuse tualetis keraamikakahjustusi. Elu hakkas vaikselt tagasi tulema. Arksi juurde hakkas vaikselt jälle rahvast kogunema. Lavapoisid olid kohal, Ukrainka tuli ka poole päeva pealt. Õlu hakkas ka jälle maitsema. Siis hakkasid juba kõik joogid maitsema. Puhusime mõnusalt mulli kuni varase õhtuni ehk siis jookide lõpuni. Arks oli juba jälle segi, aga pohmakas polnud tal ikka veel üle läinud. Ja ta tahtis kangesti tuttu minna. Hakkasime vaikselt laiali pudenema. Bussisõit koju oli pikk ja põrgulik. Pidasin kindlat plaani kodus kohe magama kukkuda, aga nagu alati jõudsin ma ennem korraks arvuti taha istuda. Palju tunde, värinaid ja kuus filmi hiljem roomasin teki alla ja hakkasin lõvisid peletama.
Praeguseks on ainult kerged värinad ja tühi rahakott pikka nädalavahet meenutamas. Kui kuskilt raha saaks võiks vist jälle jooma hakata. Viina on, aga peale pole midagi juua ega hammustada. Taarat ei viitsi ka ära viia. Äkki tuleb siiski kaine õhtu. Sööma peaks ka...

Uuestisünd

Eelmine tegelane, kes siin sama nime all kirjutas lõpetas oma tänuväärse töö ära. Ma ei proovigi saada tema vääriliseks mantlipärijaks. Ma olen hoopis teistsugune joodik. Ma elan teises linnas. Ma teenin kordades vähem. Sõnaga, mina olen tavaline kalkar tänavalt.
Üritan siin talletada sündmusi mis on möödunud meeldivas alkoholijoobes ja vahvaid mõtteid, mis on minu peas koos alkoholiaurudega meeldivalt aega veetnud. Olen pikalt planeerinud sellist blogi tootma hakata, aga laiskus on alati takistanud. Viimase tõuke andis fakt, et see URL vabaks sai.
Slange va sõbrad!
Seoses avlikuse aktiivse osaluse tõttu olen oma kirjutistega nüüd hoopis siin aadressil. Et vana Shoulddrinkmore saaks oma kola jälle vanal aadressil üles riputada.