Ajaloolised emotsioonid

Alles see oli kui ma hõiskasin oma surematut armastust tolle pisikese blondi tütarlapatsi suhtes. Just kohe peale seda kui eelmine minu eest inglismaale põgenes. See oli muidugi purjus peaga tehtud otsus. Mitte, et purjus peaga otsustel midagi viga oleks, aga nende puhul jääb tavaliselt puudu taustauuringutest ja kainest kaalutlemisest. Info näitab, et minu suur armastus siiski ei plaani mulle samaga vastata. Eeslistab vist miskist noort kuli keppida. Pole hullu, ma olen endale ja temale oma lubadused teinud, ma toetan teda edasi. Aga emotsionaalselt ma ennast raisata ei kavatse. Viimasel ajal ma olen väga tihedalt ja põhjalikult suhtlema haknaud Temaga. Ta on Tema õde ja Tema oli Tema pihta kunagi ületamatult armukade (tõenäoliselt põhjusega). Ta on tunduvalt rohkem minu eaklassist. Ta on hoolimata juuksevärvist VÄGA inteligentne. Temaga mitte ei anna, vaid ma suht regulaarselt diskuteerin Temaga sügavatel teemadel põhjalikult. Ja jätkuvalt on ta kõige ilusam inimene, keda ma tunnen. Nüüd jääb mulle veel enda jaoks lahti mõtestada tema öökoleda ja hirmlolli tütre küsimus. Aga nagu ma juba '98 aasta kevadel õppisin, pole midagi, millega ma hakkama ei saaks! Joomine hakkab isegi minu jaoks hirmuäratavaid mõõteid võtma. Tavataks kustumiseks on kuuspakk ja 0,35l teravat. Viimane pühaba ma torkasin endale 11 õlut naha vahele nii et seda numbrit märkasin alles järgmisel hommikul külmkapis inventuuri tehes. 1,5 liitrit kanget ja head puskarit kadus nagu tilk vett kerisel. Masendav kui suuteliseks ma aretunud olen!

Ja jälle!

Ma olen loll. Ühe tüdruku ma saatsin niimoodi piiksu, et ta kolis inglismaale ära. Ja siis ma võtsin endale pähe, et ma armastan Teda. Kõik räägivad mulle, et see, et ma Teda armastan, on juba kaheksa aastat ilmne olnud. Vähemalt. Eile rääkis üks tark tüdruk mulle pikalt ja põhjalikult, et ma loll olen selle koha pealt. Tema on tõenäoliselt minu elus üks väheseid õigeid valikuid olnud. Süda on suurt armastust täis, aga ma ei tea kuhu seda panna.Seal, kuhu mina seda tahaks panna, ei võeta seda vastu. Tallinnas ma ühe oma südamesoojendaja räägiks ära ilusti, aga ma absoluutselt ei talu tema last. Kõik teised, kuhu ma praegu mõistaks oma südant suunata on õnnelikult paigas omadega. Masendus ja värgid. Ja siis veel see teema temaga, krt nii õnnetult ei saa minna ju. Ei ole juba aastaid nutnud, aga see pani nutma. Ja Villu puskarist paremat asja pole siin planeedil olemas!!!