Suvepealinna esiotsas on Mudalaiu Eediku tahtel võimutsemas noor Mart-poiss. Tal on palju vahvaid ideid ning tuline tegutsemistahe. Aga nagu lastel pahatihti ikka, ei ole ta veel aru saanud mis elus tähtis ja mis mitte ning rahanumbrite tundmist pole talle ka selgeks tehtud.
Oma lapse aruga tahtis ta linna lipuväljaku asemele teha liuväljaku. Et mis see suur muruplats oma lipuvarda ja põlispuude palistusega ikka keset linna laiutab. Teeks sinna miskit vahvat. Alguses ta kohe hakkaski tegema. Kui ma nüüd väga ei eksi, oli vist ehitajagi valmis valitud. Aga siis sai linnarahvas asjast haisu ninna ja kukkus Mart-poisiga kurjustama. Mardike oli kurb, et linnarahvale tema ilus plaan ei meeldi. Vikerkaarevärvides vimplitega uisuväljak oleks ju nii palju toredam kui praegused koledad puud ja üks igav suur lipp kõrge posti otsas.
Ta otsustas, et küsib linnarahva käest üle, ega need siiski tema plaaniga nõus poleks. Ta kulutas 300k rahva raha, et lasta arvutis teha pildid sellest, kuidas tema liuväljak kolme eri koha peal välja näeks ja et mingitel kuupäevadel kuskil kohtades mingid inimesed siis küsiks rahva arvamust. Ta isegi saatis igale linnainimesele, kellel postkast olemas, selle kohta oma ajalehe erinumbri. Et inimesed ikka teaks vastama tulla. Selles lehes ta veel kirjutas, et teised linnaised on vastikud ja lollid. Välja arvatud need, kes tema sõbrad on. Ja ühe ilusa suure värvipildi iseendast pani ta ka kaasa.
Rumalad linnarahva esindajad, kes kogemata tema küsitluspunktid üles leidsid, arvasid jällegi kord ülekaalukalt, et lapslinnapea plaan ei kõlba solgiämbrissegi. Nüüd peab Mart-poiss onu Eedikule ja nendele teistele onudele, kes talle raha andsid, et ta linnapeaks saaks, ära seletama, miks tema tegelikud valimislubadused täidetud pole. Võimatu pole, et Eedik koos rahaonudega saab Mart-poisi peale väga kurjaks ja tal ei lastagi rohkem linnapead mängida.
Kui nüüd pudikeel kõrvale jätta - mina oleks sama küsitluse 30k eest ära teinud. 10k eest oleks tellinud makstud postikuluga küsitluslehti ja lasknud need aktiivsetel noortel ilma rahata üle linna postkastidesse laiali vedada. Ülejäänud 20k oleksin sõpradega sirgeks joonud. Ikka selle terviseks, et Eedik koos oma tibladest vargapundiga põrgus põleks. Ma ei küsi, kas sellist Eestit me tahtsimegi. Ma tean, et ei tahtnud. Siiamaani ei taha!
neljapäev, 20. märts 2008
AVPR
Kunagi tehti selline tore film nagu Alien vs Predator (AVP). Oli täiesti vaadatav asi. Siis tehti sellele järg, Alien vs Predator: Requiem (AVPR).
Sellega juhtus nii nagu pahatihti heade asjade järgedega ikka. Niipalju kui kaadris oli Jahimees (Predator), oli asi täiesti jonksus. Niipalju kui pahad kosmosekrõllid toimetasid oli selline täiesti tavaline slasher õudukas - mitte minu maitse, aga talutav. Asi mida ma ei mõista, on see miks sinna neid inimesi peaosadesse vaja oli. Arendati karaktereid, toodi sisse miskine vendade teema, keskkooliromanss ja mis kuradi paska veel. Kui inimestele oleks jäänud jooksvate, karjuvate ning surevate statistide roll, oleks asi suht norm olnud. Mitte ükski inimene poleks tohtinud midagi rohkemat öelda kui "aaaaaaaaaaaa, korrrrr, blah". Äärmisel juhul võibolla "help" või "mommy". Sellisel juhul oleks film muidugi palju lühem tulnud. Tuumaplahvatuse lööklaines teineteise embuses surevate kosmosepahalaste lõpustseen oli muidugi täiesti lahe.
Kurb, et nii hea bränd sellise sopakaga ära solgiti. Aga see jahimees on ikkagi minu kangelane. Nad tuleks päriselt ka kosmosest üles otsida ning mõnda Aafrika kodusõjakoldesse reality TVd tegema saata. Ma oleks nagu kleebitud teleka külge.
Sellega juhtus nii nagu pahatihti heade asjade järgedega ikka. Niipalju kui kaadris oli Jahimees (Predator), oli asi täiesti jonksus. Niipalju kui pahad kosmosekrõllid toimetasid oli selline täiesti tavaline slasher õudukas - mitte minu maitse, aga talutav. Asi mida ma ei mõista, on see miks sinna neid inimesi peaosadesse vaja oli. Arendati karaktereid, toodi sisse miskine vendade teema, keskkooliromanss ja mis kuradi paska veel. Kui inimestele oleks jäänud jooksvate, karjuvate ning surevate statistide roll, oleks asi suht norm olnud. Mitte ükski inimene poleks tohtinud midagi rohkemat öelda kui "aaaaaaaaaaaa, korrrrr, blah". Äärmisel juhul võibolla "help" või "mommy". Sellisel juhul oleks film muidugi palju lühem tulnud. Tuumaplahvatuse lööklaines teineteise embuses surevate kosmosepahalaste lõpustseen oli muidugi täiesti lahe.
Kurb, et nii hea bränd sellise sopakaga ära solgiti. Aga see jahimees on ikkagi minu kangelane. Nad tuleks päriselt ka kosmosest üles otsida ning mõnda Aafrika kodusõjakoldesse reality TVd tegema saata. Ma oleks nagu kleebitud teleka külge.
Veekeskused
Mul on alati olnud vastumeelsus igasuguste ühiskasutatavate veekogude vastu mis on väiksemad kui Pärnu laht. Elukaaslase pika ja närvesööva tänitamise peale sai siis ka ikkagi lõpuks selles väidetavalt Eesti suurimas ja uhkemas veekeskuses ära käidud.
Türa, see oli veel nõmedam kui ma oodata oskasin. Palju haibitud keskus oli tegelikult pisike. Kolm eri jõhkrusastmega toru millest alla lasta. Kolm suurt mullitava sooja veega basseinikest. Ja veel mõned lombid, mis olid üritatud liikuva veega huvitavaks teha. Põrand oli eluohtlikult libe. Ja siis need hordid lapsi kes seal ekstaasis kiljudes basseine täis kusesid. Ja need vettinud plaastrid mis kohati seinte ääres maas vedelesid. Ropp kloorilehk andis mingisugusegi lootuse tervise säilimiseks.
Mullivann/-bassein oli täiesti normaalne. Või siis pigem oleks olnud, kui seal poleks teisi inimesi olnud ning seal oleks saanud õlut juua. Veesein mis kõrgelt survega alla tuli, oli ka lahe - sellega sai hästi oma õlgu masseerida. Kontoritoolist vaevatud seljale saab sealt praavitust küll, aga närvikulu pole asja väärt.
Mina ei mõista, kuidas saab inimestele sellistes kohtades meeldida. Ja ma käisin seal nädala sees. Siis kui seal oli väidetavalt vähe rahvast. Kui ma tahan seltskondlikult kilukarpi mängida siis ma eelistaks seda teha koos alasti rinnakate näitsikutega, mitte paksude vanamammide ja kisavate lastega.
Türa, see oli veel nõmedam kui ma oodata oskasin. Palju haibitud keskus oli tegelikult pisike. Kolm eri jõhkrusastmega toru millest alla lasta. Kolm suurt mullitava sooja veega basseinikest. Ja veel mõned lombid, mis olid üritatud liikuva veega huvitavaks teha. Põrand oli eluohtlikult libe. Ja siis need hordid lapsi kes seal ekstaasis kiljudes basseine täis kusesid. Ja need vettinud plaastrid mis kohati seinte ääres maas vedelesid. Ropp kloorilehk andis mingisugusegi lootuse tervise säilimiseks.
Mullivann/-bassein oli täiesti normaalne. Või siis pigem oleks olnud, kui seal poleks teisi inimesi olnud ning seal oleks saanud õlut juua. Veesein mis kõrgelt survega alla tuli, oli ka lahe - sellega sai hästi oma õlgu masseerida. Kontoritoolist vaevatud seljale saab sealt praavitust küll, aga närvikulu pole asja väärt.
Mina ei mõista, kuidas saab inimestele sellistes kohtades meeldida. Ja ma käisin seal nädala sees. Siis kui seal oli väidetavalt vähe rahvast. Kui ma tahan seltskondlikult kilukarpi mängida siis ma eelistaks seda teha koos alasti rinnakate näitsikutega, mitte paksude vanamammide ja kisavate lastega.
Head uut aastat!
Vaatasin just eelmise postituse kuupäeva ja sattusin masendusse. Ei kallid sõbrad, mu aastavahetus ei veninud nii pikaks, et alles nüüd pilt ette tuli. Lihtsalt tekkis sellel aastal esimene selline moment, et polnud midagi muud teha, kui siitkaudu oma mõtteid internetitühjusesse paisata. Minust on saanud vastikult asjalik töö-/pereinimene.
Pidevalt on olnud asju, mille kohta ma olen mõelnud, et peaks kirjutama. Aga vot sulle Nobeli kirjanduspreemiat. Eks üritan siia siis miskised eredamad/uuemad mõttekillud paika panna.
Pidevalt on olnud asju, mille kohta ma olen mõelnud, et peaks kirjutama. Aga vot sulle Nobeli kirjanduspreemiat. Eks üritan siia siis miskised eredamad/uuemad mõttekillud paika panna.
Tellimine:
Postitused (Atom)
