Hoi

I'm drunk. I am fraking drop a ton of steel on your head pissed. And I love it. Ma tunnen ennast petetuna, kuna tubakapakk, mille ma poest ostsin, ja mis reklaamib ennast pea kaks pakki suitsu olevat, ei anna seda tulemust välja.
Siis ma olen veel asju teinud. Või siis just mitte teinud. Kas ma kahetsen? Kunagi kindlasti. Aga mitte praegu. Ma küll armastan teda, aga kui vahelduseks peaga ka mõelda (tolle ülemisega), siis ei oleks sealt niikuinii midagi välja tulnud. Seltskondlikult suhtlemisele panin ma ise purjus peaga (weeee!!!) piduri peale. Ma nimelt olla soolaleival öelnud, et ta õde paks on, või midagi. Naiste arvamus asjadest on imelik ja pole mitte meeste asi vaielda. Minu arvates on ta õde igati pandav. Kui ta raisk minu lõõpimisest aru ei saa, oma viga. Sõber ka minu pihta armukade, mitte et jällegi keegi seda tunnistaks. Ma olen juba piisavalt asju, mida ta niikuinii ei saa, tema eest ära võtnud, saagu nüüd ise ka aru, et "Quod licet Jovi non licet bovi". Ma olen enesekeskne nartsissistlik (not in the guido way) egomaniakk. Ja kui ma tõsiselt tahakski seal midagi ette võtta (tõsiselt ma mõtlen), jääks ikkagi üks noormees ette. Mitte, et ma lastega läbi ei saaks. Saan ja hästi. Aga kui mina pean see pederast olema, kes sunnib lapse emme kaisust oma voodisse, siis mis šansid mul on veel selle jõnglasega suhelda? Mina olen ju siis see paha inimene kes tuleb ja TEMA toimiva peremudeli ära lõhub. Frak, kui ma jälle seda tegema hakkan. Kooliealised poisid emme kaisus ... oi vei, siin tuleb terapeutidel tööd ja leiba. Mitte, et oleks minu asi arvustada, aga see on vale.
Pealegi, kas mul on vaja pingutada? Ei ole. Mul on olemas inimene, kes tuleb mulle omast vabast tahtest külla, et minuga keppida. Paar kuni rohkem korda nädalas. Ja mul on temaga ka rääkida millestki. Ja meie filmimaitse kattub pea suisa kolmandiku ulatuses. Ja me tõesti naudime teineteisega keppimist. Mitte, et ta nüüd ilus või midagi oleks, aga füüsiliselt me oleme kokku loodud. Kustutame tule ära või tõmbame teki üle pea. Aga samas kui teda magavana vaadata, on täiesti nunnu. Siin tuleb vist see teema mängu, et koledam emane on parem kepp. Ei hakka vaidlema, nende jaoks, kes päriselt ka ilusad on, mul niikuinii raha ei ole. Lepime sellega, mille puhul minu genitaalia maksev valuuta on. Nii naudin ise ka rohkem ;)

Dilemmad, elu ja värk

Alustame siis antud faktidest. Ma olen endale pähe võtnud, et ma armastan uuesti. Või siis jälle. Kuidas parajasti defineerida vaja. Vähemalt on tunne vana ja harjunud, selline soe. Kuigi ma mäletan, mis sealt hiljem tuli. Aga siis me olime noored ja lollid. Eriti mina. Tema ka muidugi, aga ma olen gentelmann ja jätan tolle sita enda kaela. Muidugi on tõrkeid, kellel see elu tänapäeval ikka lihtne oleks. Aga ma olen endale millegipärast lubanud, et ma hoian teda nagu sitta pilpa peal edasi. Ja harjutan kõrvalt hoolega, et kui kunagi, siis ...
Mitte, et tema seda teadma peaks, või see kuidagi teda kottidagi saaks - keegi pole siduvaid lubadusi esitanud. Aga ma harjutan tema heaks. Viimati ma jäin tema ees ikka kohe päris häbisse :S
Per Asperam ad Astra!