Lihtsalt mõte aasta lõpu kanti

Mulle ei meeldi inimesed, kelle nimi on Timo. No ei seedi neid. Liiga mitu korda on nad mulle samovari kusnud. Maha võiks surra raisad!

Ilus jutuajamine

Täna ma ajasin pikalt ja põhjalikult juttu ühe tibinasega, keda ma võiks oma mõistuse hääleks kutsuda. Kunagi, kui ma teda keppima hakkasin, oli ta noor ja peaaegu süütu 17-aastane tibinas. Kohe tõesti nii süütu oli, et (ma talle seda küll kunagi ei öelnud), aga minu liigend ei tahtnud talle kuidagi sisse mahtuda. Ikka tõsiselt noore ja süütu plika võtsime ette. Ma keppisin temaga miskise aja ja olin endaga ütlemata rahul. Tüdruk oli vahva. Omas mõistust ja nägi niisama ka hea välja. (nüüd näeb parem välja veel!) Ütleme nii, et ta on kõige targem tüdruk, keda ma keppinud olen. Praegu omab ta muidugi juba meest ja last põhjarannikul. Aga me ajasime juttu kuskil peaaegu kaks tundi. Tema oli oma joomist lõpetamas ja mina oma joomist alustasin siitpoolt hoogsalt. Mitte tihti ei juhtu, et ma miskise tibinasega nii paljudes asjades nõus olen. Kui tal oma mehega piiksu läheb, olen mina esimene kilde üles korjamas! Too olevus on tulemusrikkam kui minu praegused projektid!

Maailma lõpu ootuses

Mõistus hakkab kahisema ja nagu vanale mustvalgele soenevale telekale pilt, tekib pähe ärkvel teadvus. Teen lahti ühe silma siis teise. Akna tagant kumab tänavavalgus, arvuti nohistab teises toanurgas. Järelikult elektri ja heliga on korras, valgus ka levib jätkuvalt. Ma vedelen täiesti tavapäraselt teki all, läbi pimeduse terenduvad tühjad õllepudelid laua peal reas. Gravitatsioon mõikab ka. Kurk on kähe, tatine nina visiseb. Ka minu füüsiline keha, vana lobudik, pole kuhugile kadunud. Süütan tule, käin peldikus ning istun arvuti taha olukorda uurima. Internet toimib tõrgeteta. Pago Pagos on kell 13:30 reedel 21. detsembril aastal 2012. Oodata on jäänud kümme ja pool tundi.

Kullakesed

Lugesin just posu oma viimaseid postitusi üle ja tundus nigu oleks miskist Mehhiko seepi vaadanud. Ei ma pole muutunud sentimentaalseks emootikuks. Lihtsalt hingest käib viimane aeg päris palju läbi. Ma võin teile kinnitada, ma olen sama joodik edasi, keda te varakult 2007. aastal tundma õppisite. Minu päevanorm on jätkuvalt 6-pakk õlunaadi ja 0,35l teravat, kui ma just jooma ei plaani hakata. Ja kõik teised, keda ma tunnen, on nõrgad või otsapidi karsklasevärdjad. Annaks jumal mulle loteriivõidu ja sõbra, kes suudaks sammu pidada - neljakümnendat ma vaataks juba teiseltpoolt rohujuuri!

Investment banker

Täna siis öeldi, et ma olen oma viimase aja suurima investeeringuga puusse pannud. Hea, et mul teises kohas raud soojas on. Kuigi see eeldab põhjaliku elumuutust. Põhjarannikule kolimine, päriselt tööle hakkamine ja muud teemad. Aga krõmpsik (nagu kallis kamraad noid nimetada armastab) on asja väärt, vist ... Maitea ise ka enam, mida ma tahan. Aga ma kas võtan selle tibinase või võtan selle tibinase või hakkan Vanapaksu eksnaise eeskujul koletööinimeseks või poon ennast üles. Nagu öeldakse, mis iganes esimesena ette juhtub ...

Ehh jah

Mul on probleeme oma emotsionaalse kapitali investeerimisega. Panin kõik oma kopikad ja sendid ühte kohta. Pankrot. Topin noid teisale, kasumimarginaal seal peaaegu olematu niikuinii ebasoodsate majandustingimuste tõttu. Võimalik, et põõsasse (tõenäoline). Võimalik ka, et tõmban jackpoti. Miks ma oma vanades leekides kinni olen? Ma tunnen neid, või vähemalt arvan tundvat. Uute leekide püüdmiseks pole ei raha ega aega. Sõbranaine üritab kord ise keppi pakkuda, kord kedagi teist kepiks sobitada. Ei usalda seda teemat eriti. Sealt saaks küll keppi hunnikutes ja võiks tõenäoliselt asja juurde piltigi teha, aga no miski asi hakkab vastu. Mitte see, et sõbra naine. See teema on läbitud ja tollega saaks hakkama, ta ise ei taha teda enam. Aga ju vist on vanust tekkinud nii palju, et ootaks naisterahvalt rohkemat kui keppi. Kas see olin nüüd mina, kes seda ütles?!? Ma kas olen ennast nii ära joonud, et mõistust enam üldse päästa ei anna või on Tema või Teama rasedus mulle emotsionaalseid arme tekitanud või olen ma lihtsalt loll. Aga tõesti. Niisama kepiga ma võin nõustuda ja rahulgi olla, aga TAHAKS siiski midagi rohkem südamele. Ärge muretsege sõbrad, sellised nõrkushetked lähevad mul üle. Või siis poon ma ennast meeleheites üles. Kumb mõte iganes mu puskariaurudest leotatud ajus parajasti põnevam tundub :)