Naisvärdjad vol. 2

Inspired by Esmamulje ongi petlik

Kõik on kohanud mehi, kes on sead. Või siis nende kohta vähemalt Cosmopolitanist lugenud.
Muidugi, me oleme joodikud, me oleme vägivaldsed, me kepime kõike millel on olemas tissid ja aktiivne vereringlus. Me oleme üdini halvad. Kas pole nii?

Stiilinäide 1

Mees abiellub naisega. Neile sünnib imearmas tütreke. Pereelu ei suju nii nagu loodetud ja nad lähevad lahku. Mees on masenduses ja kolib ära teise linna. Pisitütar jääb ema juurde. Ema leiab endale uue meesisendi. Too last ei taha. Ema ilmub Mehe ukse taha ja annab talle lapse üle: "Sinu oma, kasvata." Mees kasvatabki. Pisikeses üürikorteris. Vesi ja muud mugavused õues. Vahetustega töö. Vanad sõjaväekaaslased aitavad last hoida.
Mööduvad kuud. Ema ei saa uue meesisendiga enam hästi läbi, lähevad lahku. Ema tuleb Mehe ukse taha ja nõuab lapse tagasi. Tema on ju ikkagi lapse ema.
Mööduvad kuud. Ema leiab järjekordse meesisendi. Kes järjekordselt last ei taha. Järjekordselt ilmub ta Mehe ukse taha. "Sinu oma, kasvata."
Mees kasvatabki. Nüüd juba pisikeses üürikorteris kus vesi ja muud mugavused on toas. Töökoht on ka parem, kaheksast viieni, mõistliku palgaga. Lapsele leiab lasteaiakoha. Jõuab isegi trennis käia vahest. Nädalavahetustel kui Mehe ema külla tuleb, saab vahest isegi sõpradega väljas õlut juua ja juttu ajada. Lapse ema on järjekordsest meesisendist lahku läinud ja jõudnud oma lastki tagasi küsimas käia. Mees enam ei anna. Tema oma, kasvatab. Kuigi raske on.
Jube siga ikkagi, ei anna emale last tagasi.

Stiilinäide 2

Mees kohtub naisega. Meeldivad teineteisele. Mees elab küll oma emaga koos, aga naine kolib ikkagi tema juurde, niikuinii mehel varsti plaanis välismaale tööle minna ja oma elamine soetada. Küll kõik sujuma hakkab. Naine jääb igaks juhuks rasedaks ka.
Piiritagused tööplaanid ei suju ja pealegi tahaks ju perele lähemal olla, eriti veel kui järelkasvu oodata on. Naisele mees enam ei meeldi. Kitsa pinna peal koos ämmaga elada, teenistus pole ka nagu suurem asi, kes sellist ikka tahab. Naine kolib oma vanemate juurde tagasi.
Laps tuleb ilmale. Mees ostab lapsele riideid, käru ja kõike muud mida vaja. Tahab lapse eest hoolitseda, kasvatada, toetada. Ennekõike aga oma last näha. Naine on kade ja ei taha näidata. Asi sujub samas vaimus. Mees maksab raha, kui naisel tuju on, siis kuu-paari tagant isegi möödaminnes kärust näidatakse last. Külla tulla ei lubata.
Mees on tubli. Ei kurda. Kui siis vahest harva lähematele sõpradele räägib, et kangesti tahaks oma poega näha tihemini. Otsib endale mõistliku palgaga töö. Töö on küll raskem kui eelmine, aga võimaldab lapse eest hoolt kanda, nii et endal kitsas kätte ei tule. Last näeb ikka umbes korra kuus. Poiss on juba aastane.
On ülbe, tahab oma last näha siis kui temal tuju tuleb! Hoolimata sellest, et linna peal räägitakse, et laps teps mitte tema oma ei ole.

Stiilinäited järgmised

Mees kohtub naisega, kellel on laps. Nad kolivad kokku ja mees hakkab last nagu enda oma kasvatama. Kõik on õnnelikud. Minu tutvusringkonnast kargab korraga viis sellist juhtumit pähe. Kui oma alkoholist pehmenenud ajudes rohkem sobraksin, leiaksin näiteid tõenäoliselt veel.
Tõprad, tulevad teiste meeste lapsi kasvatama, kui noil parajasti just mõned aastad aega pole olenud perega suhelda!

Normaalsed kolmekümne ümber meesterahvad teevad päriselt ka nii?!? Ausalt?

Kõik mehed kellest siin juttu on olnud, on tublid tööinimesed, korralikud pereinimesed, erilist viinaviga ka küljes ei ole (karsklane pole keegi), truud sõbrad - head ja toredad inimesed.
Kõik nad on vanuses 30 +/- 5 aastat. Nooremast peast on nad palju mööda ilma ringi möllanud: naisi keppinud, joonud, mänginud, jamasid korraldanud, nii enda kui teiste südameid murdnud. Nüüd aga täiskasvanuks saanud ja normaalset elu elama hakanud.
Sellised ongi tegelikult tublid eesti mehed. Naised, te peate nad lihtsalt õigel hetkel üles leidma. Kui liiga vara kohtute, saab teist üks verstapost nende küpsemise teel. Kui hiljaks jääte, on juba hilja. Siis tuleb teil nende keskeakriis ära oodata ja head välimust hoida.

November

Oh november, november, kuidas ma sind jumaldan!
Novembris on sündinud enamus toredaid inimesi, keda ma oma headeks sõpradeks pean. Mina ise kaasaarvatud. Seoses sünnipäevaga ei saa isegi oma naine pahaks panna, et inimene eksessiivselt joob.
Sünnipäev oli mul. Uhke oli. Inimestel oli külm, aga see on vähese viina viga nõrkade inimeste puhul. Minul oli soe. Mõnedel teistel ka. Mõned võtsid lõpuks isegi enamuse riideid seljast ära. Sõbrad olid lahked ja kinkisid palju viina. Nii palju, et võiks muretult jõuludeni juua ja otsa ei saaks (vist). Tore oli. Kahe aasta pärast teen veel toredama!
Õigus, enne sõpradega tähistamist oli mul ju töö juures ka tähistamine. Vot see oli ilus üritus. Alguses sõid kõik salatit ja värki ja naeratasid ja rääkisid meeldivat juttu. Siis läks enamus mõttetut rahvast minema ja me hakkasime meestega hoolega viina võtma. Oi kui tore oli. Kohalik võll tegi mulle isegi pudeli viina välja ja kolleegid kinkisid mulle kilose Jäägri ja pudeli veini. Mingist hetkest minu mälestused lõpevad. Algavad nad jälle sellega, et kuskil hilisemal õhtul ärkan ma oma töölaua taga klaviatuur näos telefonihelina peale, kus naine uurib, et kus ma olen. Järelikult üks ütlemata tore töine üritus.
Mingi aeg peaks jälle üks teenistusesisene tutvumisüritus tulema, kuna teenistus juba aastavanuseks saanud on. Karta on, et siis läheb ka käest ära ...
Jooge viina sõbrad, see annab sooja!