laupäev, 1. jaanuar 2011
2011
Perse!
Jõudis kätte aasta uus. 2011. Eesti riik kaotas oma viimase iseseisvustunnuse. Mingi hetk hakatakse mulle nüüd poes jevrosid tagasi andma. Ja igasugune sissetulek on numbriliselt masendavalt väike.
Töötu joodikukaltsuna hakkan vaikselt kodust välja kolima. Tagasi masendavasse Eesti väikelinna. Siin mind enam ei taheta. Sellest ajast saati ki töötuks jäin. Praegu võin juba julgelt öelda, et pool aastat pole keppinud ka. Vähemalt viimased kroonid vahetasin viinaks. Kotis vedeleb veel kümme pooleliitrist valgevene viinakest. Sedasama marki, mida maksutolli Nõmmes pea neli tuhat putlit kokku korjas. Uudis ehmatas korralikult ja võtsin suurema varu. Krt, viimati läks kuus pudelit kahe päevaga ja esimene päev ei joonudki viina.
Praegu kallan veel rummi sisse, kuniks pilt ees püsib. Enne sai emastele mojitosid kokku veeretatud. Minu omale (ametlikult endisele) eriti ei maitsenud, seega läks miskise Cuba Libre variandi peale. Mina suht samas sihis. Tibi jäi lõpuni mojitole truuks. Lõpuks tuli asi mul päris hästi välja.
Kui krt saaks oma naiselt (tolleltsamalt endiselt) veel viimase kepi ka kuidagi kätte, võiks suisa elu elama hakata. Muidu tundub asi kuidagi poolik. Ta küll vaikselt näitab poolehoiumärke, aga sealt kepini on veel tükk pugemist ja kainust. Pole just minu teema. Kati käskis hoolega keppida ja lõpuks suisa ära leppida, aga see leppimise eeldus, mis ta mainis, kipub kangesti kättesaamatuks jääma.
Sõbra naine määrib ennast mulle külge nagu või leiva peale, aga no kuidagi ei kutsu. Miskeid gootilibusid pakub ka mulle, aga need on nii rauast näoga, et enne keppimist tuleb pool tundi näpitsatega eelmängu teha.
Te kuulete minust veel. Ma kolin ju nüüd masendavasse väikelinna tagasi ja seal on minu kirjutamine alati viljakas olnud. Sealt see blogi üldes alguse saigi.
Sööge järgijäänud lihakraam endale perse, häviage kodused alkoholivarud ja üritage kauem elada, kui minu maks mulle lubab!
Jõudis kätte aasta uus. 2011. Eesti riik kaotas oma viimase iseseisvustunnuse. Mingi hetk hakatakse mulle nüüd poes jevrosid tagasi andma. Ja igasugune sissetulek on numbriliselt masendavalt väike.
Töötu joodikukaltsuna hakkan vaikselt kodust välja kolima. Tagasi masendavasse Eesti väikelinna. Siin mind enam ei taheta. Sellest ajast saati ki töötuks jäin. Praegu võin juba julgelt öelda, et pool aastat pole keppinud ka. Vähemalt viimased kroonid vahetasin viinaks. Kotis vedeleb veel kümme pooleliitrist valgevene viinakest. Sedasama marki, mida maksutolli Nõmmes pea neli tuhat putlit kokku korjas. Uudis ehmatas korralikult ja võtsin suurema varu. Krt, viimati läks kuus pudelit kahe päevaga ja esimene päev ei joonudki viina.
Praegu kallan veel rummi sisse, kuniks pilt ees püsib. Enne sai emastele mojitosid kokku veeretatud. Minu omale (ametlikult endisele) eriti ei maitsenud, seega läks miskise Cuba Libre variandi peale. Mina suht samas sihis. Tibi jäi lõpuni mojitole truuks. Lõpuks tuli asi mul päris hästi välja.
Kui krt saaks oma naiselt (tolleltsamalt endiselt) veel viimase kepi ka kuidagi kätte, võiks suisa elu elama hakata. Muidu tundub asi kuidagi poolik. Ta küll vaikselt näitab poolehoiumärke, aga sealt kepini on veel tükk pugemist ja kainust. Pole just minu teema. Kati käskis hoolega keppida ja lõpuks suisa ära leppida, aga see leppimise eeldus, mis ta mainis, kipub kangesti kättesaamatuks jääma.
Sõbra naine määrib ennast mulle külge nagu või leiva peale, aga no kuidagi ei kutsu. Miskeid gootilibusid pakub ka mulle, aga need on nii rauast näoga, et enne keppimist tuleb pool tundi näpitsatega eelmängu teha.
Te kuulete minust veel. Ma kolin ju nüüd masendavasse väikelinna tagasi ja seal on minu kirjutamine alati viljakas olnud. Sealt see blogi üldes alguse saigi.
Sööge järgijäänud lihakraam endale perse, häviage kodused alkoholivarud ja üritage kauem elada, kui minu maks mulle lubab!
Tellimine:
Postitused (Atom)
