Pealinna mõtted

Kole koht see Tallinn. Kellelgi pole piisavalt aega olnud, et minuga koos juua. Kõigil on nii kiire nii kiire. Istun siis õhtuti üksinda hotellis ja joon. Ongi hea. Tuleb odavam, ei pea kellegile välja tegema, ega kõrtsis turistidele mõeldud hindasid maksma. Pealegi ei pea hotellitoas joomise ajal ka riideid kandma ja peldikupotil istudes näeb telekat. Jube hea omadus. Peaks endale koju ka miskise peeglitest konstrui aretama. Võtad lati head suitsuvorsti pealehammustamiseks, paki suitsu, mõned õlled ja lähed istud poti peale telekat vaatama. Pudelid paned vannivette jahedasse ja naudid. No mitte grammigi ei peaks oma perset liigutama. Siis veel arvuti pilt ka telekasse ja sinihambaga klaver ja hiir man. Pärast seda polegi nagu enam põhjust mujal aega veeta... Kuigi magada on voodis siiski mugavam.
Inimesed, tehke vähem tööd ja ärge rabelege nii palju. Kuhu on jäänud teie kiiduväärt oskus niisama vedeleda? Kuhu on jäänud teie tahe uinuda õndsas alkoholiuimas poolest õhtust mälestusi omamata? Saage ometigi kord jälle nendeks rõõmsateks alkolembesteks olevusteks kes te olita noorematena. Jah, teil polnud võibolla sentigi hinge taga, teil polnud pangalaenu kaelas, teil polnud peret loodud ja töökoht oli ka rohkem joomise finantseerimiseks kui karjääri tegemiseks (kui üldse oli) - aga teie hing oli terve ning meel kerge.
Ahh persse minge. Närige oma xanaxeid ja cipramile ning tehke tormakat karjääri. Oma valik ju ikkagi kuidas siit ilmast lahkuda. Kas enne neljakümnendat stressist tekkinud infarkti/insulti või siis minu moodi - enne neljakümnendat maksapuudulikuse või millegi muu sarnase lõbusa failiure kätte.
Et te raisad pudelit lahti ei saaks!
Ülejäänud joodikutele aga soovin avarat kõri ja head libisemist!

Elu

Firma plekib minu ööbimise eest 1,6k ööpäev. Masendav tegelikult palju selle eest juua saaks. Järgmine kord lasen endale selle klotsi pihku laduda ja ööbin sõprade juures mitte hotellis. Kuigi siis ma hui koolitustel asjaks oleks.
Hotelliõhtud on nii lahedad. Vedeled tugitoolis, vaatad telekat ja kallad lipsu taha. Ainult seda tuleb tähele panna, et minibaari kallale ei lähe - see raiub rahakotist tükke nagu terava kirvega. Eelmise nädala kurjadest joobnud kogemustest räägin:(
Täna peaks minu elu armastus mulle külla tulema. Saab natuke mesijuttu puhuda ja meeldivas seltskonnas aega veeta. Ja olenemata neiu plaanidest ja kavatsustest (või nende puudumisest) ootab mind laual pudel brändit ja külmas paar liitrit õlunaadi :D
Janu!

Järgmine nädalavahe

Laekusin kodulinna ja istusin arvuti taha. Oli kohe selline soe kodune tunne. Rahad olid otsas ja eriti juua ei saanud. Selle munade värvimise päeva istusin kodus ja mängisin vanu DOSi mänge. Õhtul tuli Kass minu juurde ja tõi ühe õlle. Kuna sellest minu hingele mitte küll ei olnud läksin linna naise juurde, viskasin pesu pesema ja kukkusin keberneerima.
Lapäeval keppisin lõppkokkuvõttes oma naist neli korda. Vahepeal käisime linnas söömas ja muidu puhkamas. Õhtul võtsin veel väikese pudeli Saare Gini ligi, et oleks hea rüübata, Aga me olime suurest keppimisest mõlemad nii läbi, et me eriti palju juua ei jõudnud.
Pühaba hommikul ma teenisin jälle oma pannkoogid auga välja ning asusin siis jälle pealinna poole teele. Praegu kirjutan siin meeldivas õlleuimas seda teksti siin sõbra juures ja vaatan siira lootusega edasi alkoholiauruste õhtutega töönädalale armsa kodumaa pealinnas.
Proosit sõbrad.

Nädal

Nädal oli vaikne. Istusin oma vaba aja vaikselt pealinna ühes tipphotellis ja muretsesin selle pihta, et vanalinna piirkonnas on ropult kallis juua. Suurem osa päevadest kulus firmas õppimisele kuidas pohhuist olla. Õhtud sujusid vaikses mõnusas alkouimas. Ja need värdjad ütlesid mulle alles checkouti ajal, et ma võin oma toas suitsu teha. Tõprad.

Nädalavahe

Reede õhtust nagu juba eelmises postis mainitud, ma ei räägi. Liiga kole oli. Lauba siirdusin parima sõbra naise sünnale pealinna. Alguses istusime vaikselt paigal ja rüüpasime jooki ning sõime sööki. Oli ka suht lahe. Siis läksime parlamenti. See oli elamus omaette. Kuna mu magu ei suutnud erilist alkoholi vastu võtta, siis püsisin hommikuni suht selges olekus. Imetabane, mida inimene võib selgemat sorti peaga klubis tähele panna. Terve klubi peale oli 15+1 koledat tibi. See +1 oli üks eriliselt kole turvaemane. Tore tähelepanek oli, et pea kõik seelikut kandvad emased olid professionaalid. Gothe ma sinna nimekirja ei loe. Need on lihtsalt omamoodu iminesed. Pühapäeval hakkas juba elu vaikselt oma tavalistesse radadesse loksuma - e.g. õlu libises vaikselt sisse ja kõik oli ilus. Hommik algas sõbra rõdul Mehhikost toodud võrkkiiges päikest võttes ja õlut sisse valades. Po zakonu nagu öeldakse.

Neljapäev

Hommik oli suht normaalne, ei olnudki väga halb olla. Päeva peale siirdusin linna, et oma kaart tagasi saada ja eelmise päeva riided välja osta. Läksin tegin naise juures natuke moeshowd ja padavai stammkneipesse. Lemmikneiu oli tööl jälle. Võtsin väikse praekese ja jäätee. Soolikas sees ei tahtnud kuidagi suhelda. Siis tuli Bach sinna ja hakkas kohvi jooma koos minuga petlikus lootuses, et mina õlut võtma ei hakkagi. Varsti libises õlu hästi ja kell sai juba varaõhtu. Bach läks bussi peale ära ja ma tundsin ennast nii üksi-nii üksi. Helistasin kõigile inimestele kes vähegi meelde tulid. Lõpuks oli suht suur seltskond koos juba. Siis ratsutas lambist sisse ei keegi muu kui Kass ise, torkas mulle pool kilo klotsi pihku vanade aegade mälestuseks ja asus ka lipsu taha valama. Asi läks lõpuks ikka suht käest ära. Mina ja Kass tellisime lõpuks takso ette ja läksime ringiga läbi Piiri putka minu juurde. Seal lasime juba teravat naha vahele. Hommikul ärkasin ulmeliselt vara ja kahtlesin kas ikka tasub elada. Kass hea inimene tõi muidugi gastronoomist maitsvat viina hommikusöögiks. Mingi hetk peale pasteedivõileibu tuli elu tagasi ja hakkasin ise ka vene sõdurilaulude saatel viinustama. Õhtust me ei räägi, see oli liiga kole ja värisev...