Märts

Palju aega on jälle möödunud viimasest mõistlikust sissekandest.
Mul on praegu puhkus. Juba nädal aega. Ja poolteist nädalat veel ei pea ma oma habetunud lõusta kontorisse näitama. MÕNUS! Praegu põletan oma arvutist pornot plaatidele, et ruumi juurde saada. Ma olen selline haraka tüüpi tegelane - kui miskit on netiavarustest oma tee minu arvutisse leidnud siis naljalt ma seda ära ei kustusta. Ikka plaadiservale tolmu koguma. Mine tea, milla mõni poissmehest sõber juhtub küsima, et ega mul miskit head pornot pole laenata - hea posu plaate kätte anda ja soovitada, et kae terviseks. Porno on siinses maailmas üks väga teretulnud nähtus. Tunduvalt odavam ja vähem tervist kahjustav kui näiteks muud üldlevinud stressimaandajad (alkohol, narkootikumid, võõrad naised, hasartmängud). Ei võta palju aega ega hoolt, ning tagavarad on netiavarustes lõpmatud.
Selveris on just laadapäevad. Tõin eile 20 potti Rocki ja 1,5l Jäägrit. Nüüd on mõneks päevaks rahulik. Selle puhkusega, nagu ma lubasin, kavatsen ma ise laiselda ja maksale mitte puhkust anda. Las töötab raibe, kuniks teda on. Seedimine on niikuinii juba tuksis, tea kauaks enam seda torustikkugi, millest head-paremat läbi valada.
Mul sai naine see nädal vanaks. Ikka kohe tõsiselt vanaks. Minu plaanid lotomiljonäriks saada ning naine uuema mudeli vastu välja vahetada tuleks varsti teoks teha, muidu mandungi veel hallhiireliseks pereinimeseks ära. Ma saan ju ise ka sügisel NII vanaks. Ma ei taha. Ma pole ju oma elus veel midagi teinud. Ma pole reisinud, mul pole oma kodu (de jure), mul pole oma lapsi, ma pole midagi tähelepanuväärset/tunnustustväärivat korda saatnud (KL teenetemedali kolmas klass tegelikult ju on). Ma pole viimase paari aasta jooksul muud teinud kui tuimalt tööl käinud ning teeselnud, et ma tegelikult olengi oma eluga rahul. Vittu. Palk võimaldab küll täis kõhtu ja tasahilju maksa hävitamist, kuid elu elamiseks ei jätku. Ma ei taha olla hall mass. Ma tegelikult olengi eriline - küsige suvaliselt mind tundvalt inimeselt - aga ma tahaks ennast ka nii tunda. Ma tahaksin Hamburgi sadamakõrtsides vanade madruste ja põhjakäinud boheemlastega elu olemuse üle arutada, ma tahaksin Austraalia bushdwelleritega koos muretult õlut libistada, ma tahaksin mõnele USA redneckile selgeks teha, et maailm ei piirdu United States of fucking Americaga, ma tahaksin, et mul oleks oma maja, kust mind ei saa välja visata kui ma olen purjus peaga miski lolluse kokku keeranud, ma tahaksin omada ärahellitatud last, kelle rikkumine on minu süü, kuna ta on minu liha ja veri ja ma tahan uuema mudeli naist, kellega kõik see ja paljugi veel koos ära teha ning kelle tisside vahele noku korralikult ära mahuks (pardon my french). On see siis niii palju küsitud? Ma tahan, et mul oleks OMA kunagistele lapselastele oma nooruspõlvest midagi huvitavat rääkida. Mitte piirduda sellega, et jaa - toona pidi ikka kogu aeg tublisti tööl käima ja hoole ning vaevaga raha teenima, et leib laual püsiks. Seda on esivanemad siinmail oma lastele aastasadu rääkinud, äkki aitab juba.
Teemavahetus. TIBI. Ehk siis minu üks vana tuttav ja naise parim sõbranna. Vanust on teisel juba aastake ja kopikad üle veerandsajandi, aga mõistus on kuskile lasteaeda kinni jäänud. Ükski mees ega töökoht pole tema jaoks piisavalt hea. Ta suutis viimati isegi ühe mõistliku meesisendiga tutvuda, aga see romanss (nad olid ainult sõbrad) kestis vaevalt paar nädalat. Mulle tüüp meeldis - kaitseväe ohvitser ja puha. Aga Tibi arvas, et peaks ikka oma vana armastust edasi stalkima. Vittu küll, ta on ikka nii loll, et kohe valus on vaadata. Füüsiliselt repulsive. Aeg oleks juba elule otsa vaadata ja sellega midagi peale hakata, kui mehed, kes sind üleval pidada suudaks, ei sobi, hangi endale töö ja jää selle juurde püsima. Olen ka ise laisk ja looder, kellele töö ei sobi, aga ma olen vähemalt aru saanud, et ilma selleta läheb kõht jube ruttu tühjaks ja pea saab hirmuäratavalt kaineks. Välitingimustes on ka ju lahe ööbida, aga seda ainult vahest ja reeglina soojematel aastaaegadel. Neid nagu teada jagub siinmail ca.1/12 aasta peale.
Puhkus teeb mulle head - äkki ma nüüd tööle naastes ei mõtle mõnda aega igapäevaselt kui lihtne tegelikult oleks ennast kuuri laetala külge üles riputada, et kõigest sellest igapäevasest pasast pääseda. Ma ei tee seda muidugi kunagi - liiga palju pisikesi elulisi naudinguid jääb ju niimoodi nautimata ning liiga palju asju, mida mul on veel reaalne šanss elus ära teha, jääks tegemata. Aga see mõte on hirmuäratavalt ahvatlev pahatihti. Parem on siiski jätkata senisel kursil ning ennast lihtsalt stabiilselt surma poole juua. Rääkigu ükskõik milline religiooni hingest ja järgmistest eludest, mida tahab - keegi pole kordagi väitnud, et see praegune füüsiline keha taaskasutatav oleks. Proosit, kaaskannatajad!