Lihtsalt mõte aasta lõpu kanti

Mulle ei meeldi inimesed, kelle nimi on Timo. No ei seedi neid. Liiga mitu korda on nad mulle samovari kusnud. Maha võiks surra raisad!

Ilus jutuajamine

Täna ma ajasin pikalt ja põhjalikult juttu ühe tibinasega, keda ma võiks oma mõistuse hääleks kutsuda. Kunagi, kui ma teda keppima hakkasin, oli ta noor ja peaaegu süütu 17-aastane tibinas. Kohe tõesti nii süütu oli, et (ma talle seda küll kunagi ei öelnud), aga minu liigend ei tahtnud talle kuidagi sisse mahtuda. Ikka tõsiselt noore ja süütu plika võtsime ette. Ma keppisin temaga miskise aja ja olin endaga ütlemata rahul. Tüdruk oli vahva. Omas mõistust ja nägi niisama ka hea välja. (nüüd näeb parem välja veel!) Ütleme nii, et ta on kõige targem tüdruk, keda ma keppinud olen. Praegu omab ta muidugi juba meest ja last põhjarannikul. Aga me ajasime juttu kuskil peaaegu kaks tundi. Tema oli oma joomist lõpetamas ja mina oma joomist alustasin siitpoolt hoogsalt. Mitte tihti ei juhtu, et ma miskise tibinasega nii paljudes asjades nõus olen. Kui tal oma mehega piiksu läheb, olen mina esimene kilde üles korjamas! Too olevus on tulemusrikkam kui minu praegused projektid!

Maailma lõpu ootuses

Mõistus hakkab kahisema ja nagu vanale mustvalgele soenevale telekale pilt, tekib pähe ärkvel teadvus. Teen lahti ühe silma siis teise. Akna tagant kumab tänavavalgus, arvuti nohistab teises toanurgas. Järelikult elektri ja heliga on korras, valgus ka levib jätkuvalt. Ma vedelen täiesti tavapäraselt teki all, läbi pimeduse terenduvad tühjad õllepudelid laua peal reas. Gravitatsioon mõikab ka. Kurk on kähe, tatine nina visiseb. Ka minu füüsiline keha, vana lobudik, pole kuhugile kadunud. Süütan tule, käin peldikus ning istun arvuti taha olukorda uurima. Internet toimib tõrgeteta. Pago Pagos on kell 13:30 reedel 21. detsembril aastal 2012. Oodata on jäänud kümme ja pool tundi.

Kullakesed

Lugesin just posu oma viimaseid postitusi üle ja tundus nigu oleks miskist Mehhiko seepi vaadanud. Ei ma pole muutunud sentimentaalseks emootikuks. Lihtsalt hingest käib viimane aeg päris palju läbi. Ma võin teile kinnitada, ma olen sama joodik edasi, keda te varakult 2007. aastal tundma õppisite. Minu päevanorm on jätkuvalt 6-pakk õlunaadi ja 0,35l teravat, kui ma just jooma ei plaani hakata. Ja kõik teised, keda ma tunnen, on nõrgad või otsapidi karsklasevärdjad. Annaks jumal mulle loteriivõidu ja sõbra, kes suudaks sammu pidada - neljakümnendat ma vaataks juba teiseltpoolt rohujuuri!

Investment banker

Täna siis öeldi, et ma olen oma viimase aja suurima investeeringuga puusse pannud. Hea, et mul teises kohas raud soojas on. Kuigi see eeldab põhjaliku elumuutust. Põhjarannikule kolimine, päriselt tööle hakkamine ja muud teemad. Aga krõmpsik (nagu kallis kamraad noid nimetada armastab) on asja väärt, vist ... Maitea ise ka enam, mida ma tahan. Aga ma kas võtan selle tibinase või võtan selle tibinase või hakkan Vanapaksu eksnaise eeskujul koletööinimeseks või poon ennast üles. Nagu öeldakse, mis iganes esimesena ette juhtub ...

Ehh jah

Mul on probleeme oma emotsionaalse kapitali investeerimisega. Panin kõik oma kopikad ja sendid ühte kohta. Pankrot. Topin noid teisale, kasumimarginaal seal peaaegu olematu niikuinii ebasoodsate majandustingimuste tõttu. Võimalik, et põõsasse (tõenäoline). Võimalik ka, et tõmban jackpoti. Miks ma oma vanades leekides kinni olen? Ma tunnen neid, või vähemalt arvan tundvat. Uute leekide püüdmiseks pole ei raha ega aega. Sõbranaine üritab kord ise keppi pakkuda, kord kedagi teist kepiks sobitada. Ei usalda seda teemat eriti. Sealt saaks küll keppi hunnikutes ja võiks tõenäoliselt asja juurde piltigi teha, aga no miski asi hakkab vastu. Mitte see, et sõbra naine. See teema on läbitud ja tollega saaks hakkama, ta ise ei taha teda enam. Aga ju vist on vanust tekkinud nii palju, et ootaks naisterahvalt rohkemat kui keppi. Kas see olin nüüd mina, kes seda ütles?!? Ma kas olen ennast nii ära joonud, et mõistust enam üldse päästa ei anna või on Tema või Teama rasedus mulle emotsionaalseid arme tekitanud või olen ma lihtsalt loll. Aga tõesti. Niisama kepiga ma võin nõustuda ja rahulgi olla, aga TAHAKS siiski midagi rohkem südamele. Ärge muretsege sõbrad, sellised nõrkushetked lähevad mul üle. Või siis poon ma ennast meeleheites üles. Kumb mõte iganes mu puskariaurudest leotatud ajus parajasti põnevam tundub :)

Ajaloolised emotsioonid

Alles see oli kui ma hõiskasin oma surematut armastust tolle pisikese blondi tütarlapatsi suhtes. Just kohe peale seda kui eelmine minu eest inglismaale põgenes. See oli muidugi purjus peaga tehtud otsus. Mitte, et purjus peaga otsustel midagi viga oleks, aga nende puhul jääb tavaliselt puudu taustauuringutest ja kainest kaalutlemisest. Info näitab, et minu suur armastus siiski ei plaani mulle samaga vastata. Eeslistab vist miskist noort kuli keppida. Pole hullu, ma olen endale ja temale oma lubadused teinud, ma toetan teda edasi. Aga emotsionaalselt ma ennast raisata ei kavatse. Viimasel ajal ma olen väga tihedalt ja põhjalikult suhtlema haknaud Temaga. Ta on Tema õde ja Tema oli Tema pihta kunagi ületamatult armukade (tõenäoliselt põhjusega). Ta on tunduvalt rohkem minu eaklassist. Ta on hoolimata juuksevärvist VÄGA inteligentne. Temaga mitte ei anna, vaid ma suht regulaarselt diskuteerin Temaga sügavatel teemadel põhjalikult. Ja jätkuvalt on ta kõige ilusam inimene, keda ma tunnen. Nüüd jääb mulle veel enda jaoks lahti mõtestada tema öökoleda ja hirmlolli tütre küsimus. Aga nagu ma juba '98 aasta kevadel õppisin, pole midagi, millega ma hakkama ei saaks! Joomine hakkab isegi minu jaoks hirmuäratavaid mõõteid võtma. Tavataks kustumiseks on kuuspakk ja 0,35l teravat. Viimane pühaba ma torkasin endale 11 õlut naha vahele nii et seda numbrit märkasin alles järgmisel hommikul külmkapis inventuuri tehes. 1,5 liitrit kanget ja head puskarit kadus nagu tilk vett kerisel. Masendav kui suuteliseks ma aretunud olen!

Ja jälle!

Ma olen loll. Ühe tüdruku ma saatsin niimoodi piiksu, et ta kolis inglismaale ära. Ja siis ma võtsin endale pähe, et ma armastan Teda. Kõik räägivad mulle, et see, et ma Teda armastan, on juba kaheksa aastat ilmne olnud. Vähemalt. Eile rääkis üks tark tüdruk mulle pikalt ja põhjalikult, et ma loll olen selle koha pealt. Tema on tõenäoliselt minu elus üks väheseid õigeid valikuid olnud. Süda on suurt armastust täis, aga ma ei tea kuhu seda panna.Seal, kuhu mina seda tahaks panna, ei võeta seda vastu. Tallinnas ma ühe oma südamesoojendaja räägiks ära ilusti, aga ma absoluutselt ei talu tema last. Kõik teised, kuhu ma praegu mõistaks oma südant suunata on õnnelikult paigas omadega. Masendus ja värgid. Ja siis veel see teema temaga, krt nii õnnetult ei saa minna ju. Ei ole juba aastaid nutnud, aga see pani nutma. Ja Villu puskarist paremat asja pole siin planeedil olemas!!!

Saputs ja riigisaladus

Nonii. Mitte pole sattunud siia kirjutama. Seks on elus keeranud regulaarseks. Sama tihedaks tõenäoliselt, kui siis kui ma kurtsin. Aga kuna mul pole õhtust õhtusse pailast näitsikut teki all, siis ei panegi muret tähele. Joomist jätkan tublisti. Päris mitu (ja isegi mõni oluline) inimest on küsinud, et miks sa raisk nii palju jood?!? Selleks et suudan ja olen võimeline!!! Tehke järele raisad!!! Maha surete kolmanda kuu pealt nagu rotid! Aga aitab ühiskondlikust teenusest. Kas ma olen tõesti siuke sotsiaalne liba, nagu ma endale vahest paista oskan? Või olen ma endale juba kaugelt üle kümne aasta valetanud? Ühesõnaga siirduge kõik viisakalt vittu ja vaatame, mis elu edasi taldrikule paneb!

Reisumees

Üle tüki aja siis oma masendavast väikelinnast väljaspool. Siht suisa suurde pealinna. Põhjus on üllas, aga ajend on natuke jama. Natuke palju jama tegelikult isegi. Põhjus on üllaste vedelike vähendamine vanapaksu baarikapis. Ajend on see, et ta läks naisest lahku. Siiamaani olid nemad minu "falls in der brandung", teadmine sellest, et üks õnnelik ja korralik abielupaar on siin riigis veel olemas. Eks oli enne ka teada, et neil see mure on ja vahest ikka juhtus, et nad abielupaarina käitusid elik omavahel kaklesid. Aga et nüüd kohe niimoodi ...
No eks ma jõuan kohale ja siis üllaste vedelike seltsis paistab, mis seal täpsemalt oli ja kuidas toda korraldati.

Piiks või midagi

Ta ei ole ilus, aga millegipärast tundub ta mulle ilgelt pandav. Mõneti võiks suisa mainida, et ta kole on, aga ...
Ta on esimene inimene minu elus, kellele ma meeldin täpselt sellisena, nagu ma olen. Ehk siis siin planeedil on olemas keegi, kes suudab minusugust joodikukaltsu armastusväärseks pidada ...
Kui ma ennast enne surnuks ei joo, võib tollest isegi midagi lahedat välja tulla!