Väsinud sittumast

Juubelipost! 30. mõttevälgatus siin blogis!

Käes on Jõuluaeg ...
Söö loom, siis karv läigib! Kuramus, jälle on see aeg, kus tuleb nii palju süüa, et searasv kõrvust välja voolab. Vorstid, kapsas, sült, koogid, piprakäkid, mandaholism ja liha, liha, liha. Nii palju tuleb ülevalt sööki peale, et viis korda ööpäevas sital käia pole ka ilma kõhulahtisuseta probleem. Varsti hakkab urruauk valutama nagu algajal pederastil.
Mitte, et mulle süüa ei meeldiks. Meeldib, väga meeldib. Aga kõht raisk on kogu aeg nii täis, et erinevad jõujoogid ei hakka enam latva. Eile õhtul luristasin segamini porterit, laagrit ja viskit. Ainult uniseks tegi lõpuks. Täna pole mingitki tunnet, et eile eri asju segamini joonud oleks. Kas me selliseid jõule tahtsimegi?!?
Laupäeval tuleb siis klubiüritus. Me moodustasime klubi filiaali juba kaks aastat tagasi, aga ühtegi koosolekut pole suutnud siiamaani pidada. See laupäev siis üritame esimesega maha saada. Asi toimub vanas stammkneipes. Pole sinna juba teab mis ajast sattunud. Häbi on. Aga nüüd siis vähemalt suurema meestepundiga ja põhjalikult.
Pühapäeval hakkan vaaritama. Vaaritan kohe kaks päeva jutti. Et keegi jumala pärast jõululaupäeval ennast üle söömata ei jätaks. Üritan kohe ühe raksuga lähema suguseltsi koos järeltulijatega surnuks sööta. Abiks võtan veel igatsugu imelikke likööre ja värke. Peldikusse mahub hea tahtmisega kaks inimest oksendama, vanni äärde majutab kolm nägu, ülejäänud peavad akendega leppima. Ja pärast sööme kõik rõõmsalt edasi. Nagu vanad roomlased.
salve!

Elu läbi roosade prillide

Oli siis sünnipäeva afterparty. Vanad ja paksud jõid jälle viskit kultuurselt :) Ja arutasid maailma asju. Nii nagu nad on. Ilma ilustamata. Sõjad toimuvad elulistel põhjustel à la kuidas sattus meie nafta teie liiva alla, raisk. Lapsed ongi õelad ja pahatahtlikud. Omen on päriseluga võrreldes südamlik lustilugu from Sojuzmultfilm. Ja kõiges on süüdi juudid. Meenutage kasvõi USA eraisiku tulumaksu. Sõnaga vaatasime maailma asju luubiga.
Ja siis kõrvalt selle sõna otseses mõttes karjub naisterahvas hüsteeriliselt: "ole vait, ma ei taha sellest kuulda!" (hetkel käis jutt tänapäeva lastest). Järgminegi päev veel kurjustati, et meil pidi tore ja lõbus õhtu olema, aga teie rääkisite selliseid nõmedusi!
Püha tissenikkuv juudijumala poeg - elu ongi nõme! Eriti globaalses plaanis. SPKK (sitt päev, kellele kurdad?!?). Saa üle! Meie ülesanne siin elus ongi lutsutava üldplaani taustal enda jaoks midagi head ja toredat luua. See aga ei tähenda seda, et me peaksime selle lutsutava üldplaani suhtes silmi kramplikult kinni hoidma, elik seda läbi roosade prillide jõllitama ja tobedalt naeratama. Naeratamiseks on põhjust siis kui sa saad öelda, et nää - vot selle konkreetse miniatuurse minu enda eluga seonduva killukese maailma olen mina niimoodi paremaks teinud nüüd. Ning sellise pisikese saavutuse taustal paistab suur kuri maailm ilusam. Ja naeratus on aus.
Ma tean millest räägin, olen üritanud maailma eest peitu minna. Küll mitte roosade prillide taha (iseloom ei võimalda), vaid teiste käepäraste vahenditega. Ei ole toimiv lahendus. Sirge selg, kindel meel ja rasvane hundirind toimivad paremini. Selg muidugi murtakse, meel nüristub ja rind sisaldab ebatervislikult palju haavleid, aga inimese tunne on vähemalt.