Ma olen ikka loll

No ikka päriselt loll olen. Tüdrik, kellele ma ütlesin juba paar aastat tagasi purjus peaga kamraadi aias, et ma teda armastan, tuli minu juurde suhtenõu küsima. Andsin, ausalt. Oma parima äranägemise järgi. Tõenäoliselt raiskadel tuleb helge tulevik tänu minu nõuannetele. Ja miks ma ei rääkinud paska kokku? Miks ma ei poetanud poolt sõna endast vahele. Sest ma olen loll munn. Mul esineb lollakaid perioode, kus ma endale ei mõtle. Vaid üritan teisi aidata. Päriselt ka. Krt, selline ligimesearmastus ja sodi tuleb ära lõpetada!
Oleks ma siin ajanud enesekeskset egomaniakaalset möla, oleks ma täna keppi saanud. Aga selle asemel ma andsin enda seljast t-särgi öösärgiks ja keerasin isegi viisakalt pilgu kõrvale. Ma olen mandunud mingiks vastikuks viisakaks türnüfliks, kes ei suuda isegi selliste eesmärkide puhul, nagu praegu minu teki all vedeleb, endale kindlaks jääda ja ainult omakasu püüelda. Ma olen liiga vana ja liiga pehme.
Siit ja nüüd alates - ma tegutsen naisterahvaste pihta ainult omakasupüüdlikel eesmärkidel. Kui neil pole pistmist minu emmiga, pole minul pistmist nendega! Nii on ja nii jääb! Saagu, saagu, ma sajatan!!!