Neljapäev

Hommik oli suht normaalne, ei olnudki väga halb olla. Päeva peale siirdusin linna, et oma kaart tagasi saada ja eelmise päeva riided välja osta. Läksin tegin naise juures natuke moeshowd ja padavai stammkneipesse. Lemmikneiu oli tööl jälle. Võtsin väikse praekese ja jäätee. Soolikas sees ei tahtnud kuidagi suhelda. Siis tuli Bach sinna ja hakkas kohvi jooma koos minuga petlikus lootuses, et mina õlut võtma ei hakkagi. Varsti libises õlu hästi ja kell sai juba varaõhtu. Bach läks bussi peale ära ja ma tundsin ennast nii üksi-nii üksi. Helistasin kõigile inimestele kes vähegi meelde tulid. Lõpuks oli suht suur seltskond koos juba. Siis ratsutas lambist sisse ei keegi muu kui Kass ise, torkas mulle pool kilo klotsi pihku vanade aegade mälestuseks ja asus ka lipsu taha valama. Asi läks lõpuks ikka suht käest ära. Mina ja Kass tellisime lõpuks takso ette ja läksime ringiga läbi Piiri putka minu juurde. Seal lasime juba teravat naha vahele. Hommikul ärkasin ulmeliselt vara ja kahtlesin kas ikka tasub elada. Kass hea inimene tõi muidugi gastronoomist maitsvat viina hommikusöögiks. Mingi hetk peale pasteedivõileibu tuli elu tagasi ja hakkasin ise ka vene sõdurilaulude saatel viinustama. Õhtust me ei räägi, see oli liiga kole ja värisev...