No vittu

Vaatan, et viimati kirjutasin aprillis. Siis oli ka teema õhus, mis jalust nõrgaks võttis. Õnneks/kahjuks jäi see teema ära. On tegelikult siis seda veel vaja?!? Lahe oleks tegelikult ju kui asi minu nime peale läheks. Aga see jätkuvalt tulevikumuusika.
Mis siis vahepeal?
Suvi oli. Paar korda sai õlut rüübates nahk seljast maha põletatud plaase peal. Tegelikult endale ka juba varakevadel kuulus poolvend leitud. Hirmus suisa vaadata kui saranane võib keegi minuga olla kui pool geneetikat sama on.
Muid asju sai veel tehtud. aga need pole nii tähtsad.
Ma sain vanaks. Väga vanaks. NIIIII vanaks. Ei olnudki nii hirmus kui ma pelgasin. Ja üritus oli ufonautlik. Joodi raisk viis vaati õlunaadi naha vahele ja keegi eriti täis ei jäänudki. Oma uusaastalubadust ma täidetud ei saanudki (ja ajaliselt ka enam ei jõua). Kurb. Samas pöördus minu eks minu poole ja küsis otse, et kas seksi saab, vaja olekas. Arvame nüüd, mida see ühe vaese meesterahva egoga teeb. Et just sinult on seksi vaja, kuna sina oled hea. Ja siis tuli veel aastaeesmärk ja küsis, et temal oleks ka seksi vaja, kas saaksin aidata. Siis viskas mu ego ankruketi üle parda ja lendas minema. Eksiga on asi paar korda juba ära tõestatud, aastaeesmärk jääb siiski vist järgmisesse aastanumbrisse, aga tema teeme ka ära. Hoopis teine tunne on ikka kui kepid kedagi, kes sind päriselt ka tahab ja naudib, kui põrutada kedagi kes sind nõude pesemise eest preemia korras kord kuus püksi pugeda laseb. Persse kurat. Või siis pigem just mitte sinna. Aga elu oskab järelikult ilus ka olla vahest. Lihtsalt vahele ei tohi jääda!
Siga ja õlut teile kallid sõbrad jõulude ja aastavahetuse puhul!