Ehh jah

Mul on probleeme oma emotsionaalse kapitali investeerimisega. Panin kõik oma kopikad ja sendid ühte kohta. Pankrot. Topin noid teisale, kasumimarginaal seal peaaegu olematu niikuinii ebasoodsate majandustingimuste tõttu. Võimalik, et põõsasse (tõenäoline). Võimalik ka, et tõmban jackpoti. Miks ma oma vanades leekides kinni olen? Ma tunnen neid, või vähemalt arvan tundvat. Uute leekide püüdmiseks pole ei raha ega aega. Sõbranaine üritab kord ise keppi pakkuda, kord kedagi teist kepiks sobitada. Ei usalda seda teemat eriti. Sealt saaks küll keppi hunnikutes ja võiks tõenäoliselt asja juurde piltigi teha, aga no miski asi hakkab vastu. Mitte see, et sõbra naine. See teema on läbitud ja tollega saaks hakkama, ta ise ei taha teda enam. Aga ju vist on vanust tekkinud nii palju, et ootaks naisterahvalt rohkemat kui keppi. Kas see olin nüüd mina, kes seda ütles?!? Ma kas olen ennast nii ära joonud, et mõistust enam üldse päästa ei anna või on Tema või Teama rasedus mulle emotsionaalseid arme tekitanud või olen ma lihtsalt loll. Aga tõesti. Niisama kepiga ma võin nõustuda ja rahulgi olla, aga TAHAKS siiski midagi rohkem südamele. Ärge muretsege sõbrad, sellised nõrkushetked lähevad mul üle. Või siis poon ma ennast meeleheites üles. Kumb mõte iganes mu puskariaurudest leotatud ajus parajasti põnevam tundub :)