Ajaloolised emotsioonid

Alles see oli kui ma hõiskasin oma surematut armastust tolle pisikese blondi tütarlapatsi suhtes. Just kohe peale seda kui eelmine minu eest inglismaale põgenes. See oli muidugi purjus peaga tehtud otsus. Mitte, et purjus peaga otsustel midagi viga oleks, aga nende puhul jääb tavaliselt puudu taustauuringutest ja kainest kaalutlemisest. Info näitab, et minu suur armastus siiski ei plaani mulle samaga vastata. Eeslistab vist miskist noort kuli keppida. Pole hullu, ma olen endale ja temale oma lubadused teinud, ma toetan teda edasi. Aga emotsionaalselt ma ennast raisata ei kavatse. Viimasel ajal ma olen väga tihedalt ja põhjalikult suhtlema haknaud Temaga. Ta on Tema õde ja Tema oli Tema pihta kunagi ületamatult armukade (tõenäoliselt põhjusega). Ta on tunduvalt rohkem minu eaklassist. Ta on hoolimata juuksevärvist VÄGA inteligentne. Temaga mitte ei anna, vaid ma suht regulaarselt diskuteerin Temaga sügavatel teemadel põhjalikult. Ja jätkuvalt on ta kõige ilusam inimene, keda ma tunnen. Nüüd jääb mulle veel enda jaoks lahti mõtestada tema öökoleda ja hirmlolli tütre küsimus. Aga nagu ma juba '98 aasta kevadel õppisin, pole midagi, millega ma hakkama ei saaks! Joomine hakkab isegi minu jaoks hirmuäratavaid mõõteid võtma. Tavataks kustumiseks on kuuspakk ja 0,35l teravat. Viimane pühaba ma torkasin endale 11 õlut naha vahele nii et seda numbrit märkasin alles järgmisel hommikul külmkapis inventuuri tehes. 1,5 liitrit kanget ja head puskarit kadus nagu tilk vett kerisel. Masendav kui suuteliseks ma aretunud olen!