Veekeskused

Mul on alati olnud vastumeelsus igasuguste ühiskasutatavate veekogude vastu mis on väiksemad kui Pärnu laht. Elukaaslase pika ja närvesööva tänitamise peale sai siis ka ikkagi lõpuks selles väidetavalt Eesti suurimas ja uhkemas veekeskuses ära käidud.
Türa, see oli veel nõmedam kui ma oodata oskasin. Palju haibitud keskus oli tegelikult pisike. Kolm eri jõhkrusastmega toru millest alla lasta. Kolm suurt mullitava sooja veega basseinikest. Ja veel mõned lombid, mis olid üritatud liikuva veega huvitavaks teha. Põrand oli eluohtlikult libe. Ja siis need hordid lapsi kes seal ekstaasis kiljudes basseine täis kusesid. Ja need vettinud plaastrid mis kohati seinte ääres maas vedelesid. Ropp kloorilehk andis mingisugusegi lootuse tervise säilimiseks.
Mullivann/-bassein oli täiesti normaalne. Või siis pigem oleks olnud, kui seal poleks teisi inimesi olnud ning seal oleks saanud õlut juua. Veesein mis kõrgelt survega alla tuli, oli ka lahe - sellega sai hästi oma õlgu masseerida. Kontoritoolist vaevatud seljale saab sealt praavitust küll, aga närvikulu pole asja väärt.
Mina ei mõista, kuidas saab inimestele sellistes kohtades meeldida. Ja ma käisin seal nädala sees. Siis kui seal oli väidetavalt vähe rahvast. Kui ma tahan seltskondlikult kilukarpi mängida siis ma eelistaks seda teha koos alasti rinnakate näitsikutega, mitte paksude vanamammide ja kisavate lastega.