Noore linnapea seiklused

Suvepealinna esiotsas on Mudalaiu Eediku tahtel võimutsemas noor Mart-poiss. Tal on palju vahvaid ideid ning tuline tegutsemistahe. Aga nagu lastel pahatihti ikka, ei ole ta veel aru saanud mis elus tähtis ja mis mitte ning rahanumbrite tundmist pole talle ka selgeks tehtud.
Oma lapse aruga tahtis ta linna lipuväljaku asemele teha liuväljaku. Et mis see suur muruplats oma lipuvarda ja põlispuude palistusega ikka keset linna laiutab. Teeks sinna miskit vahvat. Alguses ta kohe hakkaski tegema. Kui ma nüüd väga ei eksi, oli vist ehitajagi valmis valitud. Aga siis sai linnarahvas asjast haisu ninna ja kukkus Mart-poisiga kurjustama. Mardike oli kurb, et linnarahvale tema ilus plaan ei meeldi. Vikerkaarevärvides vimplitega uisuväljak oleks ju nii palju toredam kui praegused koledad puud ja üks igav suur lipp kõrge posti otsas.
Ta otsustas, et küsib linnarahva käest üle, ega need siiski tema plaaniga nõus poleks. Ta kulutas 300k rahva raha, et lasta arvutis teha pildid sellest, kuidas tema liuväljak kolme eri koha peal välja näeks ja et mingitel kuupäevadel kuskil kohtades mingid inimesed siis küsiks rahva arvamust. Ta isegi saatis igale linnainimesele, kellel postkast olemas, selle kohta oma ajalehe erinumbri. Et inimesed ikka teaks vastama tulla. Selles lehes ta veel kirjutas, et teised linnaised on vastikud ja lollid. Välja arvatud need, kes tema sõbrad on. Ja ühe ilusa suure värvipildi iseendast pani ta ka kaasa.
Rumalad linnarahva esindajad, kes kogemata tema küsitluspunktid üles leidsid, arvasid jällegi kord ülekaalukalt, et lapslinnapea plaan ei kõlba solgiämbrissegi. Nüüd peab Mart-poiss onu Eedikule ja nendele teistele onudele, kes talle raha andsid, et ta linnapeaks saaks, ära seletama, miks tema tegelikud valimislubadused täidetud pole. Võimatu pole, et Eedik koos rahaonudega saab Mart-poisi peale väga kurjaks ja tal ei lastagi rohkem linnapead mängida.

Kui nüüd pudikeel kõrvale jätta - mina oleks sama küsitluse 30k eest ära teinud. 10k eest oleks tellinud makstud postikuluga küsitluslehti ja lasknud need aktiivsetel noortel ilma rahata üle linna postkastidesse laiali vedada. Ülejäänud 20k oleksin sõpradega sirgeks joonud. Ikka selle terviseks, et Eedik koos oma tibladest vargapundiga põrgus põleks. Ma ei küsi, kas sellist Eestit me tahtsimegi. Ma tean, et ei tahtnud. Siiamaani ei taha!