Väsinud sittumast

Juubelipost! 30. mõttevälgatus siin blogis!

Käes on Jõuluaeg ...
Söö loom, siis karv läigib! Kuramus, jälle on see aeg, kus tuleb nii palju süüa, et searasv kõrvust välja voolab. Vorstid, kapsas, sült, koogid, piprakäkid, mandaholism ja liha, liha, liha. Nii palju tuleb ülevalt sööki peale, et viis korda ööpäevas sital käia pole ka ilma kõhulahtisuseta probleem. Varsti hakkab urruauk valutama nagu algajal pederastil.
Mitte, et mulle süüa ei meeldiks. Meeldib, väga meeldib. Aga kõht raisk on kogu aeg nii täis, et erinevad jõujoogid ei hakka enam latva. Eile õhtul luristasin segamini porterit, laagrit ja viskit. Ainult uniseks tegi lõpuks. Täna pole mingitki tunnet, et eile eri asju segamini joonud oleks. Kas me selliseid jõule tahtsimegi?!?
Laupäeval tuleb siis klubiüritus. Me moodustasime klubi filiaali juba kaks aastat tagasi, aga ühtegi koosolekut pole suutnud siiamaani pidada. See laupäev siis üritame esimesega maha saada. Asi toimub vanas stammkneipes. Pole sinna juba teab mis ajast sattunud. Häbi on. Aga nüüd siis vähemalt suurema meestepundiga ja põhjalikult.
Pühapäeval hakkan vaaritama. Vaaritan kohe kaks päeva jutti. Et keegi jumala pärast jõululaupäeval ennast üle söömata ei jätaks. Üritan kohe ühe raksuga lähema suguseltsi koos järeltulijatega surnuks sööta. Abiks võtan veel igatsugu imelikke likööre ja värke. Peldikusse mahub hea tahtmisega kaks inimest oksendama, vanni äärde majutab kolm nägu, ülejäänud peavad akendega leppima. Ja pärast sööme kõik rõõmsalt edasi. Nagu vanad roomlased.
salve!