Alustame siis antud faktidest. Ma olen endale pähe võtnud, et ma armastan uuesti. Või siis jälle. Kuidas parajasti defineerida vaja. Vähemalt on tunne vana ja harjunud, selline soe. Kuigi ma mäletan, mis sealt hiljem tuli. Aga siis me olime noored ja lollid. Eriti mina. Tema ka muidugi, aga ma olen gentelmann ja jätan tolle sita enda kaela. Muidugi on tõrkeid, kellel see elu tänapäeval ikka lihtne oleks. Aga ma olen endale millegipärast lubanud, et ma hoian teda nagu sitta pilpa peal edasi. Ja harjutan kõrvalt hoolega, et kui kunagi, siis ...
Mitte, et tema seda teadma peaks, või see kuidagi teda kottidagi saaks - keegi pole siduvaid lubadusi esitanud. Aga ma harjutan tema heaks. Viimati ma jäin tema ees ikka kohe päris häbisse :S
Per Asperam ad Astra!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar